Trifiidide päev
John Wyndham
Selle raamatu võib liigitada teadusliku fantaasia alla.
Raamatu sisu vastab igal juhul ulmekirjanduse tunnustele, sest fantaasiat ja ebarealistlikku tegevust oli raamat pungil. Raamatus kujutati koletuslikke kõndivaid taimi, kel puudus nägemis meel, kuid nad oskasid mõelda. Inimene, kes nende teele sattus, tapeti.
Võimalik, et autor soovis läbi raamatu hoiatada inimkonda teaduse arengu ohtude eest. Nt satelliidid, mis on saadetud kosmosesse, võivad üks päev lõpetada inimkonna abistamise ning hoopis meie vastu hakata töötama ja ohtu seada kogu planeedil Maa paikneva elu. Raamatus jäi enamus inimkonnast pimedaks tänu meteoriidi saju jälgimisele. Kui võrrelda pimedate trifiidide ja pimedate inimeste võimalusi ellujäämiseks, siis on trifiifidel kahtlemata suurem šanss leida sobivad elutingimused. See tähendab, et loodus ei ole inimkonnal poolt hävitamiseks. Tänapäevalgi näeme kogu maailmas inimeste ebaaustust looduse vastu. Reostamised, saastamised, hävitustööd, hoolimatus meid ümbritseva roheluse vastu. Raamatus kasutasid inimesed oma võimete kohaselt trifiide ära. Nendest tehti õli. Kogu protsessi eesmärk, nagu inimestel kombeks, oli edukus ja raha.
Raamat oli antiutoopiline, mis on utoopia vastand. See kujutab hirmuäratavat ühiskonda, kus kirjeldatakse tulevikukatastroofe. Lehekülg lehekülje järel pani mind mõtlema, kui suures sõltuvuses on inimesed tehislikest materjalidest. Kindlasti on peresid, kes suudaksid kogu eluks vajamineva toidu ka tänapäeval endale ise kasvatada, kuid enamus meist selleks võimelised ei ole.
Nägemine: me märkame seda alles siis, kui vaateväli on udunenud, või sootuks kadunud. See on sedavõrd elementaarne, et me ei märka, kui õnnistatud me oleme, et on võimalus imetleda maailma läbi oma silmade. Nii on miljonite võimalustega meie elus. Lihtsalt peab oskama väärtustama hetke, milles viibid ning vahel võtma selle aja, keskenduma elementidele, millele igapäevaselt tähelepanu ei juhi ning tundma rõõmu kõigest päikselisest, mis meid ümbritseb.
Põhjus, olla õnnelik, on igas meie argipäevas. Omaette kunst on selle põhjuse leidmine ja väärtustamine. Ma arvan, et inimesed peaksid rohkem õppima olema tänulikud võimalustele, mida elu meile iga päev pakub... Olgu nad meeldivad või ebameeldivad.
Sunday, May 31, 2015
Sunday, March 29, 2015
Libahunt
August Kitzberg
Karta hunti või karta inimest?
Olen viimaselajal tihti mõelnud... Tänu millele on sedavõrd suure sammu meie ühiskonnas saavutanud inimeste mõtteviis? Võrreldes 1969. aastal valminud teoses "Libahunt" Tammaru pere mõtteviisi ja väärtustega.
Sel ajal lähtusid rahvad vaid ühiskonna arvamusest nende üle. Ei olnud kombeks erineda ega avaldada mingisugustki arvamust. Kes erines, see hukati.
Tänapäeva Eestis aastal 2015 ei tule kõneallagi, et oma arvamust avaldanud isik peaks oma mõtteviisilise erinevuse poolest füüsilist karistust kandma.
Me kõik oleme kord kasutanud väljendit: "Ma kardan, et..." Et juhtub midagi, mida me ei soovi. Kartus on tunne, mis toob hinge ebakindluse, teadmatuse, närvilisuse ning paanika. Enamasti arvame, et üks ja teine asi ehk faktor väljaspoolt meie mõtteid ajavad meid närvi, vihaseks. Tea, et ühelgi välisel jõul me kehast pole võimu, et panna keema me veri, et lasta meil tunda valu ja haigetsaamist, et leida ühiskonnast miski, mis ajab meeled segadusse ja keele sõlme. Kõik, mida tunneme, tuleb meist endist. Viha ja armastus, kõiksugused muud tunded- need tekivad meie mõtetes ning ajapikku realiseeruvad tuginedes mõttejõul. Iga tundega, millega kord oled kontaktis olnud, tähendab seda tundnud, vajab tähelepanu ka edaspidi. August Kitzbergi raamatus "Libahunt" tundis külarahvas hirmu huntide ees ning need teravate kihvadega metsloomad tulidki. Mis on kõige hullem, mis hundid külarahvale oleksid võinud teha? Nad murravad mõne lamba, saavad kõhu täis ja jätkavad oma teed. Mida rohkem me midagi kardame, seda rohkem saame seda enda elus tunda.
Kas raamatu peategelasel Tiinal oleks olnud põhjust karta metsa ja Tammaru perekonda? Ilmselgelt ei tundnud ta hirmu metsa ees. Loodus oli tema sõber ning koht, kus Tiina sai end tunda turvaliselt ja eemal igasugusest maha tegemisest. Minu arvates ei kartnud Tiina ka Tammaru perekonda. Tal ei olnud selleks põhjust. Vastupidi, Tammaru pere kartis end siduda Tiina erilise mõtteviisiga, väljanägemise ja tegutsemis võimega.
Kokkuvõtteks. Mina olen jõudnud enda mõtetes arvamusele, et kartus kui tunne ei tohiks meie igapäevaelus mängida suurimat rolli. Et see ei takistaks meil midagi välja ütlemast või tegemata jätmast. Igaüks näeb maailma erinevalt, mõtleb täpselt nii nagu soovib ning kui inimene on õnnelik, siis on kõik super.
Sel ajal lähtusid rahvad vaid ühiskonna arvamusest nende üle. Ei olnud kombeks erineda ega avaldada mingisugustki arvamust. Kes erines, see hukati.
Tänapäeva Eestis aastal 2015 ei tule kõneallagi, et oma arvamust avaldanud isik peaks oma mõtteviisilise erinevuse poolest füüsilist karistust kandma.
Me kõik oleme kord kasutanud väljendit: "Ma kardan, et..." Et juhtub midagi, mida me ei soovi. Kartus on tunne, mis toob hinge ebakindluse, teadmatuse, närvilisuse ning paanika. Enamasti arvame, et üks ja teine asi ehk faktor väljaspoolt meie mõtteid ajavad meid närvi, vihaseks. Tea, et ühelgi välisel jõul me kehast pole võimu, et panna keema me veri, et lasta meil tunda valu ja haigetsaamist, et leida ühiskonnast miski, mis ajab meeled segadusse ja keele sõlme. Kõik, mida tunneme, tuleb meist endist. Viha ja armastus, kõiksugused muud tunded- need tekivad meie mõtetes ning ajapikku realiseeruvad tuginedes mõttejõul. Iga tundega, millega kord oled kontaktis olnud, tähendab seda tundnud, vajab tähelepanu ka edaspidi. August Kitzbergi raamatus "Libahunt" tundis külarahvas hirmu huntide ees ning need teravate kihvadega metsloomad tulidki. Mis on kõige hullem, mis hundid külarahvale oleksid võinud teha? Nad murravad mõne lamba, saavad kõhu täis ja jätkavad oma teed. Mida rohkem me midagi kardame, seda rohkem saame seda enda elus tunda.
Kas raamatu peategelasel Tiinal oleks olnud põhjust karta metsa ja Tammaru perekonda? Ilmselgelt ei tundnud ta hirmu metsa ees. Loodus oli tema sõber ning koht, kus Tiina sai end tunda turvaliselt ja eemal igasugusest maha tegemisest. Minu arvates ei kartnud Tiina ka Tammaru perekonda. Tal ei olnud selleks põhjust. Vastupidi, Tammaru pere kartis end siduda Tiina erilise mõtteviisiga, väljanägemise ja tegutsemis võimega.
Kokkuvõtteks. Mina olen jõudnud enda mõtetes arvamusele, et kartus kui tunne ei tohiks meie igapäevaelus mängida suurimat rolli. Et see ei takistaks meil midagi välja ütlemast või tegemata jätmast. Igaüks näeb maailma erinevalt, mõtleb täpselt nii nagu soovib ning kui inimene on õnnelik, siis on kõik super.
Friday, February 27, 2015
Kärbeste jumal
William Golding
II maailmasõja ajal toimunud raamat jutustas lennuõnnetuses ellujäänud noortest poistest, kes pidid üksikul saarel ilma ühegi täiskasvanuta hakkama saama. Et sealne elukorraldus vähegi kergemaks läheks valiti kamba pealikuks Rolph. Tema kinnisidee oli iga hetk hoida tuld üleval, et mööduv laev seda märkaks ja poisid tsivilisatsiooni tagasi viiks. Poiss nimega Jack oli auahne ja täis kadedust, temast sai küttijate pealik, kuid noormehele selline koht ei sobinud. Sealt hakkasid pinged Rolphi ja Jacki vahel, mis ajapikku kasvasid ning tekitasid aina jõhkramaid probleeme poiste kampade vahel.
Kehtestades seadusi ja jagades töid soovisid poisid tegutseda teadlikult ja enesekidlalt, nagu seda teevad täiskasvanud. Kuna tol ajal käis II maailmasõda, polnud ka täiskasvanute mõttemaailmas kõik paigas. Läbi raamatu tõi kirjanik lugejateni erinevad inimtüübid ning nende olemused saarel valitsevas keskkonnas. Millised jäävad peale, keda võetakse kuulda tänu tema tapaiha kartmisele ning teised, kes on viisakad, jäävad mõistlikeks ja rahulikeks ning keda ei austata mitte üks raas.
Tihti jäi tarkadel poistel puudu julgusest või tahtmisest oma mõtteid välja öelda.
Minu arust on seesama probleem ka tänapäeva noorte seas, kes on lasknud vanematel põlvkondadel endale pähe istuda ning kõik võimalikud piidid ette seada. See tähendab, et nende enda mõttemaailm ei tööta, neil ei ole end arvamust ning nad ei oskaks ise enda eest seista. Ma nõustun, et igaljuhul peab vanemaid põlvkondi ja nende tõekspidamisi austama, kuid austus ei tähenda, et ma pean tegema kellegi ette öeldud elukogemust pungil arvamuse järgi oma elu seadma.
See raamat lõi tugeva ette kujutuse, mis saab, kui inimeselt võtta ühtekuuluvustunne, elukorraldus ja kindel peavari, kust abi iga hetk abi on võimalik saada. Kuna raamatu tegelasteks olid kuni 13 aastased poisid, tulid sellise olukorra tulemused eriti tugevalt esile. Tänu hirmule saarel pesitseva koletise ees ning tapaiha teed minnes, nad enamus metsistusid. Igasugune rahu oli kadunud koos Põssa surma ning kildudeks kukkunud merekarbiga. Merekarp sümboliseeris poistevahelist rahu, usaldust ja sõprust, mis puruneshetkega. Tehti sõjamaalinguid ja relvi. Jacki kamp tappis sümpaatse, natuke ümarama poisi Põssa ja looduse armastaja Simoni. Ülimalt irooniline raamatu mõttekäik minu jaoks oli hetk, mil Jack võttis eesmärgiks Ralph tabada ning tappa. Selle plaani teostamiseks süütas Jack oma kambaga metsa, mille leegid levisid kiirelt ja said aina rohkem jõudu juurde. Lõpuks aga päästis metsatulekahju lapsed üksikult saarelt. Kogu Jacki rünnak näitab, kui ebastabiilseks ja hirmunuks saarel valitsev elustik poisid muutis. Kas tõesti on ühiskond niivõrd suure mõjuvõimuga meie olemuse ja kogu elukorralduse üle?
William Golding
II maailmasõja ajal toimunud raamat jutustas lennuõnnetuses ellujäänud noortest poistest, kes pidid üksikul saarel ilma ühegi täiskasvanuta hakkama saama. Et sealne elukorraldus vähegi kergemaks läheks valiti kamba pealikuks Rolph. Tema kinnisidee oli iga hetk hoida tuld üleval, et mööduv laev seda märkaks ja poisid tsivilisatsiooni tagasi viiks. Poiss nimega Jack oli auahne ja täis kadedust, temast sai küttijate pealik, kuid noormehele selline koht ei sobinud. Sealt hakkasid pinged Rolphi ja Jacki vahel, mis ajapikku kasvasid ning tekitasid aina jõhkramaid probleeme poiste kampade vahel.
Kehtestades seadusi ja jagades töid soovisid poisid tegutseda teadlikult ja enesekidlalt, nagu seda teevad täiskasvanud. Kuna tol ajal käis II maailmasõda, polnud ka täiskasvanute mõttemaailmas kõik paigas. Läbi raamatu tõi kirjanik lugejateni erinevad inimtüübid ning nende olemused saarel valitsevas keskkonnas. Millised jäävad peale, keda võetakse kuulda tänu tema tapaiha kartmisele ning teised, kes on viisakad, jäävad mõistlikeks ja rahulikeks ning keda ei austata mitte üks raas.
Tihti jäi tarkadel poistel puudu julgusest või tahtmisest oma mõtteid välja öelda.
Minu arust on seesama probleem ka tänapäeva noorte seas, kes on lasknud vanematel põlvkondadel endale pähe istuda ning kõik võimalikud piidid ette seada. See tähendab, et nende enda mõttemaailm ei tööta, neil ei ole end arvamust ning nad ei oskaks ise enda eest seista. Ma nõustun, et igaljuhul peab vanemaid põlvkondi ja nende tõekspidamisi austama, kuid austus ei tähenda, et ma pean tegema kellegi ette öeldud elukogemust pungil arvamuse järgi oma elu seadma.
See raamat lõi tugeva ette kujutuse, mis saab, kui inimeselt võtta ühtekuuluvustunne, elukorraldus ja kindel peavari, kust abi iga hetk abi on võimalik saada. Kuna raamatu tegelasteks olid kuni 13 aastased poisid, tulid sellise olukorra tulemused eriti tugevalt esile. Tänu hirmule saarel pesitseva koletise ees ning tapaiha teed minnes, nad enamus metsistusid. Igasugune rahu oli kadunud koos Põssa surma ning kildudeks kukkunud merekarbiga. Merekarp sümboliseeris poistevahelist rahu, usaldust ja sõprust, mis puruneshetkega. Tehti sõjamaalinguid ja relvi. Jacki kamp tappis sümpaatse, natuke ümarama poisi Põssa ja looduse armastaja Simoni. Ülimalt irooniline raamatu mõttekäik minu jaoks oli hetk, mil Jack võttis eesmärgiks Ralph tabada ning tappa. Selle plaani teostamiseks süütas Jack oma kambaga metsa, mille leegid levisid kiirelt ja said aina rohkem jõudu juurde. Lõpuks aga päästis metsatulekahju lapsed üksikult saarelt. Kogu Jacki rünnak näitab, kui ebastabiilseks ja hirmunuks saarel valitsev elustik poisid muutis. Kas tõesti on ühiskond niivõrd suure mõjuvõimuga meie olemuse ja kogu elukorralduse üle?
Monday, January 12, 2015
Alaskat otsides
John Green
Kirjandusklubi
Aeg ja koht: 09.01 kooli Rocca al Mare kooli puhvet kell 9.35
Osalejad: Lisann Lumet, Mariett Põime, Johanna Järvekülg
Võtmestseenid: Miles'i kinni sidumine ja vette viskamine esimesel koolipäeval, Alaska ema surma-aastapäev, tänu millele juhtus Alaska autoõnnetus ja tüdruku surm. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma. (See sündmus keeras segi kõigi tegelaste elud. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges tühimik, mida täita tundus ilmvõimatu. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida, et Alaska ei tule tema juurde enam kunagi). Alaskale pühendatud tüng (kõnepäeval kutsuti kooli strippar), see andis noortele lohutust ning sümboliseeris Alaska mäletamist alatiseks õpilaste mõtetes, Alaskaga koos loodud tüng (tüng ise ei mänginud just väga suurt rolli, kui tünga ajal peitumine. Nad peitsid end küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainelt rääkinud ei oleks).
Võtmeteemad: mäletada inimeste viimaseid sõnu (see oli Miles'i suurim kirg) , kannatuste labürint (Alasta arvates jääb kannatus meie ellu alatiseks, ning selle eest pole võimalik põgeneda. Jääb vaid teistele kurja tegemine, ning kurja kannatamine), iseenda leidmine, Suur Võibolla.
Võtmetegelased: Miles, Alaska, Alaska ema, Kolonel.
Võtmesümbolid: inimeste viimased sõnad, valged lilled auto tagaistmel, kui Alaska autoõnnetus juhtus, labürint, suitsetamine/joomine (noored vestlesid omavahel vabamalt, kui oli suits ees ning mõni pudelgi käes. Need tegevused lasid noortel üksteistesse usaldusrikkamalt suhtuda).
"Sa veedad kogu oma elu labürindis lõksus, mõeldes sellest, kuidas sealt ühel päeval välja pääseda... aga tegelikult ei pääse sa sealt kunagi. Sa kasutad lihtsalt tulevikku, et põgeneda olevikust."
Täpselt nii ongi. Alateadlikult valmistuvad inimesed järgnevateks tundideks, päevadeks, nädalateks, kuudeks jne. Iga päevaselt ei suudagi nad nautida hetke, mis valitseb nüüd ja praegu. Kogu aeg, mis neile kingitud on, et saaksid olla õnnelik, rõõmustada ning maailma avastada... Nad valmistuvad selle maha. Õppides ja mõeldes. Just, nagu algklass valmistub põhikooliks, põhikool gümnaasiumiks, ja gümnaasium ülikooliks jne.
Ning kui inimene tõsimeeli on võtnud eesmärgiks mäletada kõike, mis kooli õpikutest kord luges... Tal ei ole kordagi nooruses olnud võimalust lihtsalt vaadata aknast välja, puhata silmi päikese kiirtest kireva looduse rüpes ning linnukeste nootides. Sellisest ilust jäävad nad lihtsalt ilma, kui ei leia elust enamat, kui seda on läbi õpikulehtede väljenduv maailmavaade.
"Kannatamine on universaalne. See on ainus asi, mille pärast muretsevad nii budistid, kristlased kui ka moslemid."
Esisuguseid kannatusi tunnevad planeet Maa elanikud juba aegade algusest peale. See lihtsalt on nii, sest ilma kannatuseta ei oska meist ükski hinnata hetke, mil sa astud selle pisikese sammukese ning su jalga tabab õnne hunniku. Kuid sa pead edasi liikuma, leidma järgmise õnne hunniku, millesse sulanduda. Kuid nende vahel valitseb nö kannatuste rada. Mida võid sa vabalt võtta julmuse ja kartusega, kuid ületades selle mõõna naeru ja enesekindluseda jälgib sind igavesti see sama, õnne hunnik.
John Green
Kirjandusklubi
Aeg ja koht: 09.01 kooli Rocca al Mare kooli puhvet kell 9.35
Osalejad: Lisann Lumet, Mariett Põime, Johanna Järvekülg
Võtmestseenid: Miles'i kinni sidumine ja vette viskamine esimesel koolipäeval, Alaska ema surma-aastapäev, tänu millele juhtus Alaska autoõnnetus ja tüdruku surm. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma. (See sündmus keeras segi kõigi tegelaste elud. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges tühimik, mida täita tundus ilmvõimatu. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida, et Alaska ei tule tema juurde enam kunagi). Alaskale pühendatud tüng (kõnepäeval kutsuti kooli strippar), see andis noortele lohutust ning sümboliseeris Alaska mäletamist alatiseks õpilaste mõtetes, Alaskaga koos loodud tüng (tüng ise ei mänginud just väga suurt rolli, kui tünga ajal peitumine. Nad peitsid end küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainelt rääkinud ei oleks).
Võtmeteemad: mäletada inimeste viimaseid sõnu (see oli Miles'i suurim kirg) , kannatuste labürint (Alasta arvates jääb kannatus meie ellu alatiseks, ning selle eest pole võimalik põgeneda. Jääb vaid teistele kurja tegemine, ning kurja kannatamine), iseenda leidmine, Suur Võibolla.
Võtmetegelased: Miles, Alaska, Alaska ema, Kolonel.
Võtmesümbolid: inimeste viimased sõnad, valged lilled auto tagaistmel, kui Alaska autoõnnetus juhtus, labürint, suitsetamine/joomine (noored vestlesid omavahel vabamalt, kui oli suits ees ning mõni pudelgi käes. Need tegevused lasid noortel üksteistesse usaldusrikkamalt suhtuda).
"Sa veedad kogu oma elu labürindis lõksus, mõeldes sellest, kuidas sealt ühel päeval välja pääseda... aga tegelikult ei pääse sa sealt kunagi. Sa kasutad lihtsalt tulevikku, et põgeneda olevikust."
Täpselt nii ongi. Alateadlikult valmistuvad inimesed järgnevateks tundideks, päevadeks, nädalateks, kuudeks jne. Iga päevaselt ei suudagi nad nautida hetke, mis valitseb nüüd ja praegu. Kogu aeg, mis neile kingitud on, et saaksid olla õnnelik, rõõmustada ning maailma avastada... Nad valmistuvad selle maha. Õppides ja mõeldes. Just, nagu algklass valmistub põhikooliks, põhikool gümnaasiumiks, ja gümnaasium ülikooliks jne.
Ning kui inimene tõsimeeli on võtnud eesmärgiks mäletada kõike, mis kooli õpikutest kord luges... Tal ei ole kordagi nooruses olnud võimalust lihtsalt vaadata aknast välja, puhata silmi päikese kiirtest kireva looduse rüpes ning linnukeste nootides. Sellisest ilust jäävad nad lihtsalt ilma, kui ei leia elust enamat, kui seda on läbi õpikulehtede väljenduv maailmavaade.
"Kannatamine on universaalne. See on ainus asi, mille pärast muretsevad nii budistid, kristlased kui ka moslemid."
Esisuguseid kannatusi tunnevad planeet Maa elanikud juba aegade algusest peale. See lihtsalt on nii, sest ilma kannatuseta ei oska meist ükski hinnata hetke, mil sa astud selle pisikese sammukese ning su jalga tabab õnne hunniku. Kuid sa pead edasi liikuma, leidma järgmise õnne hunniku, millesse sulanduda. Kuid nende vahel valitseb nö kannatuste rada. Mida võid sa vabalt võtta julmuse ja kartusega, kuid ületades selle mõõna naeru ja enesekindluseda jälgib sind igavesti see sama, õnne hunnik.
Sunday, December 7, 2014
ÕUDNE EESTI
Koostanud Indrek Hargla
See oli esimene lugu, mille raamatu sisukorrast lugemiseks valisin. Kuna paljud kohad loost olid täis fantaasiat, ei tundunud mulle mitte üks raas, et tegemist oleks õudusjutuga. Näiteks inimeste pead, mis ringi lendasid ning ründasid rikast ratsanikku, kes peavarju otsima oli tulnud.
"Kojutulek" Liisi Ojamaa
Lugu jutustas loo ühe tüdruku reede õhtust. Kuidas ta läks sõbra poole, kus teised teda juba ootasid. Mängiti kaarte ja räägiti oma muredest. Siis saabud Tom koju, tädi matustelt. Terve õhtu nuttis tädi taga, kuni lõpuks tädi vaim ta korterit külastas. Alguses mainitud tüdruk põgenes akna kaudu ning järgmine asi, mida ta mäletas oli hommikune trammisõit.
"Ohvrid" Jaan oks
Loos jutustati vanst nõiamoorist, kes kraavides marju korjab, elab sügaval metsas, eelmal teistest inimestest. Lähedal olevast külast kaob tihti mõni noormees, kes välja on läinud. Teda ei leita ning külarahvas usub, et inimröövide taga on just see vanamoor, kes viivat noormehed oma tütrele.
"Surm" Ritchard Roht
Seda lugu mäletan ma ähmaselt. Arvatavasti sain peategelane kokku surmaga, mille kuju ja olekut on keeruline kirjeldada. Surm tuleb siis, kui on õige aeg, kui see soovib end meile ilmutada.
"Autokrati ebaõnn" Lew R. Berg
Olen kuulnud, et paljud inimesed peale minu näevad samuti vahel unenägusid, millest väikese osa tulevikus läbi elavad. Näiteks mõni olukord või lause kellegi poolt öeldud jne. Arvan, et just see lugu meenutas tõelist õudusjuttu, nendest teostest, mida lugesin. Minu arvates teeb tavalisest jutustavast loost õudusjutu reaalsus. Kui inimesed ja nende teod on võimalikud juhtuma ka meie elus, siis suudan ma mõelda, et sellise teo täide viimiseks peab too isik oleka südametu, armetu arkpüks, kes lahendab probleeme läbi jõhkra vägivalla.
See lugu jutustas vargast, kes näppas lukustamata autodest pisiasju, mille eest raha sai. Üks õhtu jäi ta politseinikele vahele, kelle eest ta kõigepealt põgenes, kuid see ei õnnestunud. Mees visati politseinike auto pagasiruumi ning peale mõnda aega sõitu tõmmati ta taas õue. Politseinikud olid järsult oma välimust muutunud. Verised ja katkiste riietega. Autovarga karjumise eest tõmmati tal kõrisõlm kurgust... jne jne.
Tuli välja, et see kõik oli vaid uni, mida varas nägi. Järgmine hetk tungis unenägu ta ellu. Politseinikud olid ukse taga, helistasid kella ning nõudsid ukseavamist.
"Surnu pärandus" Aleksander Tassa
Selles loos oli mehe salajane hobi mürgiseid usse koguda. Ning lõpuks tappis usside mürk inimese.
"Uisomäe" Mario Kivistik
Selle loo juures oli suur pluss teose pikkus. Üks pikemaid lugustd raamatus "Õudne Eesti". Tegevuskäigu areng ja pinge tõus oli märgatavalt hästi teostatud. Ka selles loos oli omajagu reaalsust mängus, mis kogu jutu minu jaoks huvitavaks muutis. Selles teoses tõsteti esile maja pärandus emalt tütrele. Ning tütar hoidis lubadust, ei müünud Uisomäe maja ning lõpuks ise sinna suri.
Saturday, October 11, 2014
Kuristik rukkis
J. D. Salinger
Holden oli noormees, kes kõndis kuristiku serval, edasi-tagasi. Astumata ühtegi sammu ette või taha poole. Holden soovis saada valvuriks, kes jälgib rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva kuristikku ei kukuks.
Too poiss tundis erilist kiindumust laste vastu ning soovi neid kaitsta. Hinges mässas ta vahetpidamata täiskasvanute väärtushinnangutest arusaamata nende vastu ja kritiseeris igal võimalikul juhul. Holdeni mõtteviis oli täis negatiivsust, mis minu meelest panebki inimese endasse tõmbuma. Mulle tundus, et Holden oli oma mõtetes maailma kaheks jaganud. Selleks oli "laste rukkipõld" ning "täiskasvanute kuristik". Kas ongi nii, et eksisteerib nö "kaks maailma".
Oma elu algus aastatel elad rukkipõllul, mida toidab päike ning naturaalne vihmavesi. Kus naudid vabadust, mänglust ning rõõmu igas päevas. Ei ole midagi rikkuvat ning muret tekitavat. Ning mida aeg edasi, seda tugevamini hakkab sulle mõjuma planeet Maa kahepalgelisus. Selle all mõtlen ma valetamist, petmist ning isiksuste vahelisi väärtushinnangute erinevusi.
Lapsed. Vahel öeldakse, et nad on rikkumata ja puutumata hinged meid õpetamas. Ja millal see muutub? Millal on nad järsku sulandunud maailma ning "rikutud"? Kui nende kaela hakkab sadama probleeme ja konflikte. Ühiskond mõjutab iga selles hetkes viibijat. Holden oligi eesmärgiks võtnud kaitsta lapsi ühiskonda sulandumise eest.
Holdeni mäss täiskasvanute vastu oli põhjustatud sellest, et paljud inimesed ei osanud teda mõista. Poisil oli probleeme enda väljendamisega, ta blokeeris sissepääsu oma hinge.
Kuid milleks on need "kaks maailma"? Miks ei võiks terve sinu elu olla pungil vabadust, mänglust ning rõõmu? Alates esimesest hingetõmbest kuni viimaseni. Miks on piiri laste ja täiskasvanute väärtushinnangute vahel? Igaühel peaks olema õigus veeta oma hindamatud aastad nii, nagu ta ise kõige õigemaks peab. Hetkelises maailmas, kui näeme, et lapsed käituvad nagu täiskasvanud ning täiskasvanud nagu lastel kombeks...- enamasti mõistetakse nad hukka. Ei hinnata nende täisväärtuslikku olemust. Nii paljudelt isikutelt on võetud õigus ise otsustada. Mida ma tahan öelda on see, et ma leian, et kui võtta juba varakult lapselt otsustus võimalus ning mõelda täiskasvanuna tema eest, ei jäta sa talle vähimatki vabadust, mänglust ning rõõmu.
J. D. Salinger
Holden oli noormees, kes kõndis kuristiku serval, edasi-tagasi. Astumata ühtegi sammu ette või taha poole. Holden soovis saada valvuriks, kes jälgib rukkipõllul mängivaid lapsi, et nad mänguhoos üle kaljuserva kuristikku ei kukuks.
Too poiss tundis erilist kiindumust laste vastu ning soovi neid kaitsta. Hinges mässas ta vahetpidamata täiskasvanute väärtushinnangutest arusaamata nende vastu ja kritiseeris igal võimalikul juhul. Holdeni mõtteviis oli täis negatiivsust, mis minu meelest panebki inimese endasse tõmbuma. Mulle tundus, et Holden oli oma mõtetes maailma kaheks jaganud. Selleks oli "laste rukkipõld" ning "täiskasvanute kuristik". Kas ongi nii, et eksisteerib nö "kaks maailma".
Oma elu algus aastatel elad rukkipõllul, mida toidab päike ning naturaalne vihmavesi. Kus naudid vabadust, mänglust ning rõõmu igas päevas. Ei ole midagi rikkuvat ning muret tekitavat. Ning mida aeg edasi, seda tugevamini hakkab sulle mõjuma planeet Maa kahepalgelisus. Selle all mõtlen ma valetamist, petmist ning isiksuste vahelisi väärtushinnangute erinevusi.
Lapsed. Vahel öeldakse, et nad on rikkumata ja puutumata hinged meid õpetamas. Ja millal see muutub? Millal on nad järsku sulandunud maailma ning "rikutud"? Kui nende kaela hakkab sadama probleeme ja konflikte. Ühiskond mõjutab iga selles hetkes viibijat. Holden oligi eesmärgiks võtnud kaitsta lapsi ühiskonda sulandumise eest.
Holdeni mäss täiskasvanute vastu oli põhjustatud sellest, et paljud inimesed ei osanud teda mõista. Poisil oli probleeme enda väljendamisega, ta blokeeris sissepääsu oma hinge.
Kuid milleks on need "kaks maailma"? Miks ei võiks terve sinu elu olla pungil vabadust, mänglust ning rõõmu? Alates esimesest hingetõmbest kuni viimaseni. Miks on piiri laste ja täiskasvanute väärtushinnangute vahel? Igaühel peaks olema õigus veeta oma hindamatud aastad nii, nagu ta ise kõige õigemaks peab. Hetkelises maailmas, kui näeme, et lapsed käituvad nagu täiskasvanud ning täiskasvanud nagu lastel kombeks...- enamasti mõistetakse nad hukka. Ei hinnata nende täisväärtuslikku olemust. Nii paljudelt isikutelt on võetud õigus ise otsustada. Mida ma tahan öelda on see, et ma leian, et kui võtta juba varakult lapselt otsustus võimalus ning mõelda täiskasvanuna tema eest, ei jäta sa talle vähimatki vabadust, mänglust ning rõõmu.
Monday, September 8, 2014
Suvelugemine
2014. aasta suvi möödus minu jaoks uskumatult kiiresti. Mulle ei meenu ükski hetk, mil oleks mingil põhjusel igav hakanud või oleksin tüdinud sõpradest, päikesest ning kõigest muust heast, millest suvi ikka koosneb. Enamus aja tiksusingi kodu, ranna, Viljandi ning sõprade vahel.
Enamasti algasid minu suve hommikud sarnaselt. Magasin nii kaua, kuni päike oli piisavalt kõrgel ning aknast oma kiirtega mu silmi riivas. Selle aja peale oli ka tuba piisavalt saun, et teki all ei suutnud kauem olla. Hommikusöögist oleneb minu terve päev. Alati peab see olema midagi, mis kõhu kaua täis hoiab, ning samas muidugi tervislik. Tihti oli selleks näiteks praemuna või hoopis smuuti. Iga päev olid planeeritud nii täis, et pooled mõtted jäid täitsa teostamata. Klassikaaslastega eriti suve jooksul kohtuda ei jõudnudki. Kuna olen veebruarist uisutamise lõpetanud ei toimunud ka ühtegi laagrit terve suve jooksul. Õnneks oli mul piisavalt motivatsiooni, et ise kodu juures, rannas ning metsas mitu korda nädalas trenn teha. Tihti jõudsin ka pikemat maad jooksma minna.
Ma mäletan, et suve alguses võtsin kätte ühe raamatu. Too raamat meeldis mulle ning ma sain sellega üllatavalt kiiresti ühele poole. Aga usu või ära usu, ma ei mäleta, mis selle nimi oli. Uskumatu. Tundub, nagu oleks sellest ajast aastaid mööda.
Peale kodus olemise viisid teed mind ka teistesse Eesti linnadesse. Näiteks Viljandis sõbra suvekodus sai mitu korda käidud. Käisin ka Haapsalu avastamas. Tunnikesega saime kogu selle imeilusa linnakese läbi kõmbitud ning ma veendusin taaskord, kui imeilus meie Eesti ikka on.
Augustis andis poolõde mulle teada, et tema kohvikusse oleks abijõudu tarvis. Täpsemalt Rocca al Mare kaubanduskeskuses Rahvaraamatu kohvikus. Mõeldud, tehtud. Enne kooli jõudsin mõne nädalagi tööd teha ning esimest korda ise raha teenida. Ma olin väga rahul, et selline võimalus leidus. Mina tegelesin väiksemate ja kergemate toitudega ning olin lihtsalt iga kell abiks, kui midagi tarvis teha. Seltskond köögis oli super, tänu sellele möödus iga tunnike valguskiirusel. Ja juba oligi august läbi ning kool taas köidab. Siiani on selline tunne, et plaane pungil suvi ei lasknud puhata, nagu oleksin ka kogu suve ajusid ragistanud ning tööd teinud.
See suvi oli siiani mu elu kõige sündmuste ja kogemuste rohke, kust avastasin ning õppisin tohutult :)
2014. aasta suvi möödus minu jaoks uskumatult kiiresti. Mulle ei meenu ükski hetk, mil oleks mingil põhjusel igav hakanud või oleksin tüdinud sõpradest, päikesest ning kõigest muust heast, millest suvi ikka koosneb. Enamus aja tiksusingi kodu, ranna, Viljandi ning sõprade vahel.
Enamasti algasid minu suve hommikud sarnaselt. Magasin nii kaua, kuni päike oli piisavalt kõrgel ning aknast oma kiirtega mu silmi riivas. Selle aja peale oli ka tuba piisavalt saun, et teki all ei suutnud kauem olla. Hommikusöögist oleneb minu terve päev. Alati peab see olema midagi, mis kõhu kaua täis hoiab, ning samas muidugi tervislik. Tihti oli selleks näiteks praemuna või hoopis smuuti. Iga päev olid planeeritud nii täis, et pooled mõtted jäid täitsa teostamata. Klassikaaslastega eriti suve jooksul kohtuda ei jõudnudki. Kuna olen veebruarist uisutamise lõpetanud ei toimunud ka ühtegi laagrit terve suve jooksul. Õnneks oli mul piisavalt motivatsiooni, et ise kodu juures, rannas ning metsas mitu korda nädalas trenn teha. Tihti jõudsin ka pikemat maad jooksma minna.
Ma mäletan, et suve alguses võtsin kätte ühe raamatu. Too raamat meeldis mulle ning ma sain sellega üllatavalt kiiresti ühele poole. Aga usu või ära usu, ma ei mäleta, mis selle nimi oli. Uskumatu. Tundub, nagu oleks sellest ajast aastaid mööda.
Peale kodus olemise viisid teed mind ka teistesse Eesti linnadesse. Näiteks Viljandis sõbra suvekodus sai mitu korda käidud. Käisin ka Haapsalu avastamas. Tunnikesega saime kogu selle imeilusa linnakese läbi kõmbitud ning ma veendusin taaskord, kui imeilus meie Eesti ikka on.
Augustis andis poolõde mulle teada, et tema kohvikusse oleks abijõudu tarvis. Täpsemalt Rocca al Mare kaubanduskeskuses Rahvaraamatu kohvikus. Mõeldud, tehtud. Enne kooli jõudsin mõne nädalagi tööd teha ning esimest korda ise raha teenida. Ma olin väga rahul, et selline võimalus leidus. Mina tegelesin väiksemate ja kergemate toitudega ning olin lihtsalt iga kell abiks, kui midagi tarvis teha. Seltskond köögis oli super, tänu sellele möödus iga tunnike valguskiirusel. Ja juba oligi august läbi ning kool taas köidab. Siiani on selline tunne, et plaane pungil suvi ei lasknud puhata, nagu oleksin ka kogu suve ajusid ragistanud ning tööd teinud.
See suvi oli siiani mu elu kõige sündmuste ja kogemuste rohke, kust avastasin ning õppisin tohutult :)
Subscribe to:
Posts (Atom)