August Kitzberg
Karta hunti või karta inimest?
Olen viimaselajal tihti mõelnud... Tänu millele on sedavõrd suure sammu meie ühiskonnas saavutanud inimeste mõtteviis? Võrreldes 1969. aastal valminud teoses "Libahunt" Tammaru pere mõtteviisi ja väärtustega.
Sel ajal lähtusid rahvad vaid ühiskonna arvamusest nende üle. Ei olnud kombeks erineda ega avaldada mingisugustki arvamust. Kes erines, see hukati.
Tänapäeva Eestis aastal 2015 ei tule kõneallagi, et oma arvamust avaldanud isik peaks oma mõtteviisilise erinevuse poolest füüsilist karistust kandma.
Me kõik oleme kord kasutanud väljendit: "Ma kardan, et..." Et juhtub midagi, mida me ei soovi. Kartus on tunne, mis toob hinge ebakindluse, teadmatuse, närvilisuse ning paanika. Enamasti arvame, et üks ja teine asi ehk faktor väljaspoolt meie mõtteid ajavad meid närvi, vihaseks. Tea, et ühelgi välisel jõul me kehast pole võimu, et panna keema me veri, et lasta meil tunda valu ja haigetsaamist, et leida ühiskonnast miski, mis ajab meeled segadusse ja keele sõlme. Kõik, mida tunneme, tuleb meist endist. Viha ja armastus, kõiksugused muud tunded- need tekivad meie mõtetes ning ajapikku realiseeruvad tuginedes mõttejõul. Iga tundega, millega kord oled kontaktis olnud, tähendab seda tundnud, vajab tähelepanu ka edaspidi. August Kitzbergi raamatus "Libahunt" tundis külarahvas hirmu huntide ees ning need teravate kihvadega metsloomad tulidki. Mis on kõige hullem, mis hundid külarahvale oleksid võinud teha? Nad murravad mõne lamba, saavad kõhu täis ja jätkavad oma teed. Mida rohkem me midagi kardame, seda rohkem saame seda enda elus tunda.
Kas raamatu peategelasel Tiinal oleks olnud põhjust karta metsa ja Tammaru perekonda? Ilmselgelt ei tundnud ta hirmu metsa ees. Loodus oli tema sõber ning koht, kus Tiina sai end tunda turvaliselt ja eemal igasugusest maha tegemisest. Minu arvates ei kartnud Tiina ka Tammaru perekonda. Tal ei olnud selleks põhjust. Vastupidi, Tammaru pere kartis end siduda Tiina erilise mõtteviisiga, väljanägemise ja tegutsemis võimega.
Kokkuvõtteks. Mina olen jõudnud enda mõtetes arvamusele, et kartus kui tunne ei tohiks meie igapäevaelus mängida suurimat rolli. Et see ei takistaks meil midagi välja ütlemast või tegemata jätmast. Igaüks näeb maailma erinevalt, mõtleb täpselt nii nagu soovib ning kui inimene on õnnelik, siis on kõik super.
Sel ajal lähtusid rahvad vaid ühiskonna arvamusest nende üle. Ei olnud kombeks erineda ega avaldada mingisugustki arvamust. Kes erines, see hukati.
Tänapäeva Eestis aastal 2015 ei tule kõneallagi, et oma arvamust avaldanud isik peaks oma mõtteviisilise erinevuse poolest füüsilist karistust kandma.
Me kõik oleme kord kasutanud väljendit: "Ma kardan, et..." Et juhtub midagi, mida me ei soovi. Kartus on tunne, mis toob hinge ebakindluse, teadmatuse, närvilisuse ning paanika. Enamasti arvame, et üks ja teine asi ehk faktor väljaspoolt meie mõtteid ajavad meid närvi, vihaseks. Tea, et ühelgi välisel jõul me kehast pole võimu, et panna keema me veri, et lasta meil tunda valu ja haigetsaamist, et leida ühiskonnast miski, mis ajab meeled segadusse ja keele sõlme. Kõik, mida tunneme, tuleb meist endist. Viha ja armastus, kõiksugused muud tunded- need tekivad meie mõtetes ning ajapikku realiseeruvad tuginedes mõttejõul. Iga tundega, millega kord oled kontaktis olnud, tähendab seda tundnud, vajab tähelepanu ka edaspidi. August Kitzbergi raamatus "Libahunt" tundis külarahvas hirmu huntide ees ning need teravate kihvadega metsloomad tulidki. Mis on kõige hullem, mis hundid külarahvale oleksid võinud teha? Nad murravad mõne lamba, saavad kõhu täis ja jätkavad oma teed. Mida rohkem me midagi kardame, seda rohkem saame seda enda elus tunda.
Kas raamatu peategelasel Tiinal oleks olnud põhjust karta metsa ja Tammaru perekonda? Ilmselgelt ei tundnud ta hirmu metsa ees. Loodus oli tema sõber ning koht, kus Tiina sai end tunda turvaliselt ja eemal igasugusest maha tegemisest. Minu arvates ei kartnud Tiina ka Tammaru perekonda. Tal ei olnud selleks põhjust. Vastupidi, Tammaru pere kartis end siduda Tiina erilise mõtteviisiga, väljanägemise ja tegutsemis võimega.
Kokkuvõtteks. Mina olen jõudnud enda mõtetes arvamusele, et kartus kui tunne ei tohiks meie igapäevaelus mängida suurimat rolli. Et see ei takistaks meil midagi välja ütlemast või tegemata jätmast. Igaüks näeb maailma erinevalt, mõtleb täpselt nii nagu soovib ning kui inimene on õnnelik, siis on kõik super.
