Metsik koer Dingo

    Ruvim Fraerman

Taaskorda sain läbi ühe raamatu.

Raamatut valides olin kursis ainult kaanepildiga. Ei teadnud midagi sisust ega lühitutvustest. Kui raamat juba käes, oli esimene emotsioon hea, see ju nii õhuke.

Nimede järgi otsustades olid lood toimunud kuskil linnakeses Venemaal.

Peategelane oli seitsmendas klassis õppiv noor tütarlaps Tanja, kes elas koos emaga.

Ühel päeval avastas ta, et isa, keda ta polnud väikesest saati näinud, kolib oma perega

samasse väikelinna. 

Kindlasti ei ole too raamat ulmekirjandus, vaid lood elust enesest.

Raamatu algust väga hästi ei mäletagi, sest alustasin lugemist esimese koolivaheaja algul.

Lugemine venis pikaks ja raamat jäi pooleli.

Tihti tundus, et jätaks lõikude pikkused kirjeldused vahele, need tunduvad nii mõtetult pikad. Jah, saan aru, et kirjanik soovib raamatusse põimida kõik oma kujutluspildid lugudest, aga vahel läheb paljuks.

Muidugi oli raamat lugemist väärt. Polnud aga reaktsiooni, et ei saa raamatut käest.

Lugesin, kui sisustamata aega leidsin. 
Kõik tegelased raamatus soovisid siiski üksteistele head. Muidugi oli tegelaste vahel ka konflikte, kuid inimesi on erinevaid ja kõik ei saagi hästi läbi.
Peategelane Tanja oli oma koolis tuntud tüdruk, kõik tahtsid ta sõbrad olla, ta oli kõikide vastu hea, igal võimalusel valmis aitama ning abistama. Hinded olid tal alati korras. Tanja oli üks parimaid õpilasi ning õpetajate lemmik, kuni tuttavaks sai isa kasupoja Koljaga. 

Tanja klassis ka poiss nimega Filka. Just nende kolme vahel tekkisid tülid ja rõõmud.
Mina nimetaks seda armukolmnurgaks. 
Lõppes nagu ikka, klassikaline noorte raamat, kus peategelane ei oska valida kumb inimene on talle kallim ning põgeneb mõlema eest.

Ei ei... Tegelikult juhtunu nii traagiline ei olnud. Antud raamatus oli sama tegevus tõlgendatud Tanja ema abil, kes soovis isa lähedalt kaugemale kolida.

Aga kõige rohkem jäi mulle meelde hetk, mil Tanja oli juba otsustanud, et sõidab ära ning soovis veel Filkaga hüvasti jätta.
Tanja leidis ta neemelt pikutamast. 
"Filka oli ilma särgita. Päike kallas valgust tema õlgadele ja need läikisid nagu kivid, tumedaks päevitunud rinnal aga olid selgelt näha heledad, väga ilusti tehtud tähed, Tanja nime tähed."
Poiss oli igal varahommikul neemele päevitama tulnud, kaasa võtnud paberist tähed ning lasknud päikesel oma tööd teha.
See oli tõsiselt armas tegu.

Arvan, et seda raamatu loeksid rohkem tüdrukud kui poisid. Otseselt soovitust ei oskagi anda, millistele inimestele too lugu rohkem meeldiks. 
Äkki nendele, kes eelistavad lugusid elust, olukordatest, mis meid iga päev varitsevad, seal ei ole midagi pistmist ulmega.