Kirjandusklubi
Koht ja aeg: kooli puhvet 06.12.2013 12.40-13.20
Kirjandusklubi osalejad: Katariina, Anna Laura, Lisann
"Kuidas elad, Ann?" Aidi Vallik
Võtme teemad: Anni põgenes Reena vanaisa suvilasse, et kodustest probleemidest eemalduda. Ta tahtis proovida eluga omal käel hakkama saada. Peagi muutus suvila probleemide kambriks ning noored ei suutnud olukorda kontrollida. Peatselt sai Ann Villemi abiga siiski aru, et targem on tagasi ema juurde minna.
Võtmestseenid: Ann leidis oma ema (Kärdi) päeviku, kus olid sissekanded lohakast noorusajast, kuni Anni sünnini. Järgmiseks otsustas Ann kodust põgeneda, et natukenegi ema tegusid nooruses mõista. Tüdruk kohtus paljude uute inimestega, keda poleks pidanud usaldama, ning proovis kõike, mida talle pakuti. Loo lõpus, kui Ann ja ema üle mitme nädala kohtusid, mõistsid nad üksteist täielikult ning andsid kõik teod andeks. 
Võtmekarakterid: Ann, Rita, Timo, Villem, Kärt.
Püstitatud küsimused: Mis Ann nii jubedalt vihastas, kui sai teada ema lollustest nooruses? Kas Ann julges oma vanmaid usaldada? Kas kõike tasub proovida?
Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamat oli eelkõige õpetlik. See lugu õhutab noori mõtlema, kas iga tegu on ikka õige. 

Kuidas elad, Ann?

Aidi Vallik

"Ma ei solva sind apsoluutselt, vähemalt meelega mitte. Ma tahan ainult sulle selgeks teha, et kõik need ettekäänded, mida otsid, et mitte koju minna või endast vähemalt teada anda, ongi ainult ettekäänded, millega sa õigustad enda hoolimatut käitumist ja argust. Sa teed praegu inimestele liiga, Ann. Ja sa oled ju sellest juba ise ka aru saanud, aga see muutus ainult uueks argumendiks, et mitte välja ilmuda. 

Nii lihtne on praalida: ma olen liiga halb, et nad mind tagasi tahaksid, ma olen selleks liiga palju hulle asju teinud, et veel tagasi minna ja nii edasi. Tegelikult sa ise näed ka, et selle taga on argus. Ja tahtmatus oma vigu tunnistada."

Just see lõik raamatust iseloomustab kõige paremini tarkust, mida autor meile edasi andis- 

Pole tähtis, kui hull on olukord või millega iganes sa hakkama oled saanud, alati on olemas vähemalt ÜKS inimene, kes saab Sind aidata ja Su peast selle probleemi välja tõsta.

Vanemad- nad on, et aidata, et abiks olla, ja et Sa saaksid neid usaldada ning nende peale loota.

Fakt on, et väga paljud ei märka hinnata seda, mis kõik neile elu jooksul ka ette ei laota. See on nii iseenesest mõistetav, et igal inimesel on "pere". Ema, Isa, õde, vend. 

Igapäevane. Tavaline. Elementaarne. Iseenesest mõistetav.

Kuni kõik on hästi, ei oska me arugi saada, kui vedanud meil ikka on. Ja kui midagi rajalt "maha kukub" on juba hilja. Võib-olla nii hilja, et midagi ei saagi muuta. Võib-olla oled Sa mänginud kellegi usaldusega, samamoodi, nagu koeraga. 

Kas Sa teatsid, et usalduse purustamiseks piisab kõigest hatkeks. Ütled millelegi"jah" ja läinud see ongi. 

Usalduse tagasi võitmiseks võib kuluda aastaid. Ja võib-olla Sa ei võidagi seda. Siis jääb alles vaid tahtmine "üles ärgata", et see kõik oleks unenägu. 

Usaldus... Kas me näeme seda? Kas me tunnetame seda? Jah. Ei. Sellele küsimusele on iga päev uus vastus. 

Minu pere ja muud loomas

Gerald Durrell

Koht ja aeg: Kooli puhvet, 15 okt 2013

Kirjandusklubis osalejad: Lisann, Annabel, Anna-Mai

Raamatu autor ja pealkiri: Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad"

Võtmeteemad: Pere kolis Korfu saarele ebameeldiva kliima tõttu, Gerald saab osalise hariduse George käe all, pere kolis tihti erinevate asjaolude tõttu, dr Theodores ja Gerald käisid iga neljapäev loodust uurimas

Võtmestseenid: Pere tutvus ülimalt sõbraliku taksojuhi Spiroga, kes mõna aja pärast korraldas pere igapäevaelu, Gerald kohtas kuldpõrnika meest ja kauples talt kilpkonna, Larry teatas emale ootamatult, et kutsus külla 8 head sõpra, Geraldile leiti uus õpetaja mr. Kralefsky.

Võtmekarakterid: Gerald, Roger, Larry, ema, Spiro, dr. Theodores,

Püstitaud küsimused: Kas ka tänapäeval on mõni 10-aastane poiss, kes tunneb niivõrd suurt huvi looduse vastu? Kuidas oli üksikemal piisavalt raha, et kolida viieks aastaks nelja lapsega Korfule?

Kirjandusklubi kokkuvõte: Raske oli leida suuremaid/põhiteemasid, sest enamus osa raamatust oli kirjutatud väikeste teemadena.

Minu pere ja muud loomad

Gerald Durrell

Too raamat on looduse kirjeldustest ja seletustest lausa kirju. 

Perekond Durrellil oli Inglismaa ilmast kõrini ning kogu pere oli haigustesse mattumas. Lõpuks otsustati sõita päikese poole, Korfule.
Kuna ei ole ise kunagi Korful käinud ning ei tea sellest saarest midagi, siis algul olin natuke imestunud, et kas tõesti on üks Kreeka saar selline... Selline, kus sõidetakse läbi pool saart, et igal juhul leida hotell, kus oleks olemas ka vannituba ning pesemis võimalused. 

Raamatu peategelane oli 10-aastane poiss Garry.

Kuidas võis nii noor poiss tunda sedavõrd suurt huvi looduse vastu? 

Kaitsta putukaid, hoolitseda roomajate eest ning panna tähele kõike, mis tema ümber toimub.

Vot sellest ma aru ei saa. Ise mõnikord metsa või kuhuiganes loodusesse minnes, märkan ja kuulen küll mõnda helisevat linnulaulu või päikesekiirtest kirevaid puulehti, kuid see on ajutine. Kohe, kui rahulikust ja vaiksest maailmast välja saan tuleb mu pähe linna melu, kõva muusika, karjuvad ja naervad sõbrad ja kõik muu selline, mis ei lase vaikusesse jääda. Tänapäeval ei ole lihtne leida nii noort poissi, kes märkaks loodust, leiaks iga hetk midagi uut ja huvi pakkuvat ning pühendaks sellele nii palju aega.

Sellest raamatust tuli ka suurepäraselt välja, et välismaalased on justkui omaette rahvas, kelle sõbralikust ja lahkust ei ole võimalik kirjeldada.
(Saarele jõudes tutvus Durrellide pere üllatavalt meeldiva härraga, Spiroga. Ta inglise keel oli nii nagu oli, ta nägi vaeva, et külalised tast ikkagi aru saaksid ning peagi korraldas Spiro Durrellide pere puhkust ise.)


Mina sain aru, et autor püüdis meile edastada, kui tähtis on hinnata elukeskkonda enda ümber. Märgata ning mõista. Elukeskkonna all pean ma silmas mitte vaid ilusat ilma ning head õhkkonda õppimiseks ning töötamiseks, vaid ka seda, et kui 
iga inimene õpiks hindama seda, mis Tal olemas on ning mis võimalused Tal on, siis oskaks me leida igas hetkes midagi suurepärast, imelist.

 Üks meelde jäävamaid katkendeid raamatust:
"Pärast õnnetut skorpionilugu oli mulle teisel korrusel eraldatussuur tuba, ka ma oma loomi võisin hoida, et need, nagu mu perekond vaikselt lootis, vähemalt ühes kohas koos oleksid. See tuba, mida ma ise kutsusin kabinetiks, teised aga tõpratalliks, lõhnas meeldivalt eetri ja
metüülpiirituse järele.Siin hoidsin ma oma loodusteaduslikke raamatuid, päevikut, mikroskoopi, prepareerimisriistu, võrke, matkakotte ja muid tähtsaid asju."

Minevik olevikus
Ene Sepp

Leidsin selle raamatu apollo.ee koduleheküljelt. Raamatukokku minnes ja too raamatu kohta küsides oli raamatukogu pidaja kergelt imestunud, et minuvanune tüdruk on valinud endale sellise raamatu, küsis veel: "Kas see on kohustuslikkirjandus, kas õpetaja on soovitanud?" Ma teatasin, et ei ole, ise valisin.
Kuna ma pole kunagi olnud selline "raamatute fänn", siis järeldan, et see suvi läks nende raamatutega väga hästi. Leidsin just sellised, mis mind huvitasid.
Too raamat on vist esimene, mille juures torkab eriti silma pealkiri. "Minevik olevikus" on lihtsalt nii õige pealkiri just selle raamatu jaoks.
Raamat rääkis 21 aastasest Liisa-Ly'st. Viie aasta eest jooksis ta kodust ära, terve suve hääletas mööda Eestit ringi ning sai tutavaks paljude uute inimestega. Suve lõpuks tõi Andrus, Liisa-Ly elukaaslane ta koju ning peagi kolisid nad Tallinna korterisse.
Elu oli juba täielikult paika lohsunud... Kuni Liisa-Ly kohtus Mauriga. Paar nädalat suvest veetis Liisa-Ly Mauri pool ja nüüd kerkisid mitme aasta tagused tunded üles. Mõne aja pärast sai Andrus aru, et midagi on valesti ning ei läinud kaua, kuni tülid olid päris suured.
Lugu lõppes raskelt. Tüdruk pidi valima, kas luua pere ja jääda Andruse juurde või minna Mauriga Eestist ära, nautida elu palmi all ning avastada uus elu.
Mõnes mõttes ei saanud ma Liisa-Ly mõtte käigust aru, visata lihtsalt viis aastat kestnud õnnelik elu vastu taevast. Ta kirjutas Andrusele mitme A4 pikkuse kirja, miks peab ära minema. Ja nii see lõppeski, ei mingit hüvasti jättu, lihtsalt paar paberilehte...
See kõik tundus nii ebaõiglane, ükskõik, mis valiku tüdruk ka teinud poleks, oleks keegi ikkagi haiget saanud.
Aga elu ongi ebaõiglane :))

Crazy
Benjamin Lebert

Mulle ei meeldi rääkida raamatute sisudest, eriti veel selle raamatu puhul.
Pigem analüüsin mõtet, mida püüti edastada ja kas see sai minu jaoks edastatud.
Ei hakka ümberjutustust tegema, aga lühidalt- Raamat rääkis "noorte elust", et
iga ettevõtmine on seda väärt,
ükskõik, kui kiiresti sa tagasi algusesse jõuad,
kunagi pole hilja alustada millegi uuega,
kogeda midagi uut või võtta ette mõni hullumeelne eesmärk ning see täide viia.
Igatahes... Elu ei tohi karta.
Sa lihtsalt ela Teda nii võimsalt, kuidas Sa oskad ning ära vaata tagasi, mitte mingil juhul ära kahetse!

Suve lugemine:

"Crazy" Benjamin Lebert
"Minevik olevikus" Ene Sepp

Krabat
Otfried Preussler


Kui raamatu kätte sain, jäin kohe esikaant silmitsema. Kas siis illustrator ei tea, et esikaane pilt on kõige tähtsam?! Seal oli hoopis mingi poiss, tiibadega. Esimene mõte oli, et raamatus on mingi kahtlane tegelane, kes on kuidagi seotu inglitega, või ise ingel. See mõte on minu jaoks liiga eemale tõukav, et mitu päeva läks aega, kuni raamatu lõpuks kätte võtsin.
Mul on üks soovitus- selle raamatu esikaanel oleks võinud olla hoopis pilt veskist, ümberringi raaguspuud. Jah, saan aru, et illustratsioon oli siiski raamatu sisuga seotud, poiss moondab end teatud hetkedal rongaks. Aga see pilt, no oleks ikka palju paremat lootnud.
Kuid teiselt poolt sain aru, et kunagi pole mõtet valida raamatud selle kaante järgi.

Tavaliselt ei meeldi mulle ulmekirjandus, üleloomulikud jõud ja selline jamps, minu jaoks mõtetu, sest tean, et kunagi ei saa see teoks. Aga selles raamatus ei häirinud see mind. Kõik tundus nii loomulik ja iseenesest mõistetav.
Ma ei taha võtta raamatut, kui raamatut. Ma tõlgendan selle endale ümber kellegi elulooks või lihtsalt jutustuseks.  Lugesingi läbi kellegi eluloo, tegelikult ainult 9 aastat tema elust.

See raamat oli põnev, huvitav, kaasahaarav jne.
Ei hakka seda mõtetult pikka omadussõnade rivi siia trükkima. Need on sõnad, lihtsalt sõnad ja ei tähenda midagi. Sõnadel on tähendus, kui neis on mõte ja selle jutustuse sõnades oli mõte.


Ma ju tean, kui lihtne on mitte täita teise inimese poolt lausutud palvet, talle vastu hakata ning jääda kindlaks endale.
Ma ju tean, et alati on võimalik kõrvale hiilida kohustustest ning mängida lolli, kes midagi ei mõista.
Ma ju tean, et on võimalik valida, otsustada, mis just minule kõige parem.
Ma ju tean, et usaldus on üks paljudest teguritest, mida vaja meile kõigile, vahel Teda lihtsalt ei jagu...
Ma ju tean, et mida rohkem ma tean, seda paremini jõuab mulle kohale, kui palju ma ei tea.

Ma tean, ma tean, ma tean... aga teised inimesed ei tea. Ja kui nad teaksid... Nad ei muretseks selle pärast, mida neil ei ole, vaid oleksid õnnelikud selle üle, mis neil on.
Nad kasutaksid kõiki võimalusi, mis neile antud on, aga ei, nad ei taha, nad kardavad.
Ka selles jutustuses, veskipoisid kartsid, Meistrit. Aga Krabat, tema mitte. Tänu oma julgusele tegutseda tegi ta kõigele ebameeldivale lõpu.

Sellest ma räägingi. Kui Sind midagi tõsiselt häirib, siis tee sellele lõpp ning
NAUDI ELU
selleks ta ongi :)

Pea suu!

Helga Nõu

Ka see raamat oli üsna õhuke. Mida õhukesem, seda parema esmamulje endast jätab.

Tegemist on noorteraamatuga. 

Peategelane on Tiina, 15-aastane tüdruk, kelle elu on totaalselt segi pööratd.

Põhirõhk oli raamatus antud koolikiusamisele. Tähelepanu oli ka pööratud inimestele, kes ei ole rahul oma eluga.

Igalühel on õigus elada elu, mida soovinud on. Kui Sa rahul pole... Muuda Teda.

See kõik on Sinu võimuses. Vahel pole mõtet jääda ootama ja loota, et elu pakub Sulle väljakutseid, mis algul osutuvad võimatuks. Kuid siis leiad, et on aeg end ületada ning täide viia need võimatud väljakutsed. 

Raamatus tegutses poiss nimega Sven-Allan.

Ta oli kõik need 8 kooliaastat üks nurgas istunud. Ta oli mitmekümnete tobetate hüüdnimede ohver ning lootis, et ükskord see lõppeb. Aga elu jätkus sama hooga, kuni otsustas ise oma elu muuta, (Ta vähemalt proovis.)

Nagu teada ei tule proovimisest midagi välja. Sa pead olema kindel igal sammul, hüppel ja langusel, et keegi teine ei tuleks ja Su rajalt välja tõukaks.

Poiss oli küll targeim laps klassis, kuid elutarkus Tal puudus. 

Teiste klassikaaslaste tähelepanu köitmiseks hakkas Ta end hävitama.

Elu muutmine tähendab Teda paremaks loomist, elu hävitamine pole Ta paremaks muutmine. 

Kuna Sven-Allan polnud terve elu oma mõtteid ja tundeid välja näidanud, oskas ta suurepäraselt neid endale hoida. End mitte väljendamine on omaette kunst, mida igaüks ei valda. Miks ta olekski pidanud oma mõtteid ühiskonnaga jagama?

Ka mina poleks seda teinud. Kes ikka aitata saaks? Ainult mina ise.

Mõistan teda täielikult. Vahel juhtub nii, et kõik on pehmelt öeldas nii halvast, liiga valesti, et ärgata hommikul näoga, mis jätab mulje õnnelikust ja õnne rohkest elust. Siiani olen siiski hommikuti leidnud, selle vaja mineva maski, millega ei ole mul võimalik rikkuda teiste tuju ning elu. Tuttav tunne on, kui tahaks lihtsalt minna pehmesse voodisse, võtta endaga kaasa kogu elu, kogemused, unistused, soovid, uinuda ning magama jäädagi.

Vahel tulevad pähe mõtted, mis ei tohiks seal kuidagi olemas olla.

Kuid siis on kõik hästi ning elu jätkub täis õnne ja edu.

Metsik koer Dingo

    Ruvim Fraerman

Taaskorda sain läbi ühe raamatu.

Raamatut valides olin kursis ainult kaanepildiga. Ei teadnud midagi sisust ega lühitutvustest. Kui raamat juba käes, oli esimene emotsioon hea, see ju nii õhuke.

Nimede järgi otsustades olid lood toimunud kuskil linnakeses Venemaal.

Peategelane oli seitsmendas klassis õppiv noor tütarlaps Tanja, kes elas koos emaga.

Ühel päeval avastas ta, et isa, keda ta polnud väikesest saati näinud, kolib oma perega

samasse väikelinna. 

Kindlasti ei ole too raamat ulmekirjandus, vaid lood elust enesest.

Raamatu algust väga hästi ei mäletagi, sest alustasin lugemist esimese koolivaheaja algul.

Lugemine venis pikaks ja raamat jäi pooleli.

Tihti tundus, et jätaks lõikude pikkused kirjeldused vahele, need tunduvad nii mõtetult pikad. Jah, saan aru, et kirjanik soovib raamatusse põimida kõik oma kujutluspildid lugudest, aga vahel läheb paljuks.

Muidugi oli raamat lugemist väärt. Polnud aga reaktsiooni, et ei saa raamatut käest.

Lugesin, kui sisustamata aega leidsin. 
Kõik tegelased raamatus soovisid siiski üksteistele head. Muidugi oli tegelaste vahel ka konflikte, kuid inimesi on erinevaid ja kõik ei saagi hästi läbi.
Peategelane Tanja oli oma koolis tuntud tüdruk, kõik tahtsid ta sõbrad olla, ta oli kõikide vastu hea, igal võimalusel valmis aitama ning abistama. Hinded olid tal alati korras. Tanja oli üks parimaid õpilasi ning õpetajate lemmik, kuni tuttavaks sai isa kasupoja Koljaga. 

Tanja klassis ka poiss nimega Filka. Just nende kolme vahel tekkisid tülid ja rõõmud.
Mina nimetaks seda armukolmnurgaks. 
Lõppes nagu ikka, klassikaline noorte raamat, kus peategelane ei oska valida kumb inimene on talle kallim ning põgeneb mõlema eest.

Ei ei... Tegelikult juhtunu nii traagiline ei olnud. Antud raamatus oli sama tegevus tõlgendatud Tanja ema abil, kes soovis isa lähedalt kaugemale kolida.

Aga kõige rohkem jäi mulle meelde hetk, mil Tanja oli juba otsustanud, et sõidab ära ning soovis veel Filkaga hüvasti jätta.
Tanja leidis ta neemelt pikutamast. 
"Filka oli ilma särgita. Päike kallas valgust tema õlgadele ja need läikisid nagu kivid, tumedaks päevitunud rinnal aga olid selgelt näha heledad, väga ilusti tehtud tähed, Tanja nime tähed."
Poiss oli igal varahommikul neemele päevitama tulnud, kaasa võtnud paberist tähed ning lasknud päikesel oma tööd teha.
See oli tõsiselt armas tegu.

Arvan, et seda raamatu loeksid rohkem tüdrukud kui poisid. Otseselt soovitust ei oskagi anda, millistele inimestele too lugu rohkem meeldiks. 
Äkki nendele, kes eelistavad lugusid elust, olukordatest, mis meid iga päev varitsevad, seal ei ole midagi pistmist ulmega.