Gerald Durrell
Too raamat on looduse kirjeldustest ja seletustest lausa kirju.
Perekond Durrellil oli Inglismaa ilmast kõrini ning kogu pere oli haigustesse mattumas. Lõpuks otsustati sõita päikese poole, Korfule.
Kuna ei ole ise kunagi Korful käinud ning ei tea sellest saarest midagi, siis algul olin natuke imestunud, et kas tõesti on üks Kreeka saar selline... Selline, kus sõidetakse läbi pool saart, et igal juhul leida hotell, kus oleks olemas ka vannituba ning pesemis võimalused.
Kuna ei ole ise kunagi Korful käinud ning ei tea sellest saarest midagi, siis algul olin natuke imestunud, et kas tõesti on üks Kreeka saar selline... Selline, kus sõidetakse läbi pool saart, et igal juhul leida hotell, kus oleks olemas ka vannituba ning pesemis võimalused.
Raamatu peategelane oli 10-aastane poiss Garry.
Kuidas võis nii noor poiss tunda sedavõrd suurt huvi looduse vastu?
Kaitsta putukaid, hoolitseda roomajate eest ning panna tähele kõike, mis tema ümber toimub.
Vot sellest ma aru ei saa. Ise mõnikord metsa või kuhuiganes loodusesse minnes, märkan ja kuulen küll mõnda helisevat linnulaulu või päikesekiirtest kirevaid puulehti, kuid see on ajutine. Kohe, kui rahulikust ja vaiksest maailmast välja saan tuleb mu pähe linna melu, kõva muusika, karjuvad ja naervad sõbrad ja kõik muu selline, mis ei lase vaikusesse jääda. Tänapäeval ei ole lihtne leida nii noort poissi, kes märkaks loodust, leiaks iga hetk midagi uut ja huvi pakkuvat ning pühendaks sellele nii palju aega.
Sellest raamatust tuli ka suurepäraselt välja, et välismaalased on justkui omaette rahvas, kelle sõbralikust ja lahkust ei ole võimalik kirjeldada.
(Saarele jõudes tutvus Durrellide pere üllatavalt meeldiva härraga, Spiroga. Ta inglise keel oli nii nagu oli, ta nägi vaeva, et külalised tast ikkagi aru saaksid ning peagi korraldas Spiro Durrellide pere puhkust ise.)
Mina sain aru, et autor püüdis meile edastada, kui tähtis on hinnata elukeskkonda enda ümber. Märgata ning mõista. Elukeskkonna all pean ma silmas mitte vaid ilusat ilma ning head õhkkonda õppimiseks ning töötamiseks, vaid ka seda, et kui
iga inimene õpiks hindama seda, mis Tal olemas on ning mis võimalused Tal on, siis oskaks me leida igas hetkes midagi suurepärast, imelist.
Üks meelde jäävamaid katkendeid raamatust:
"Pärast õnnetut skorpionilugu oli mulle teisel korrusel eraldatussuur tuba, ka ma oma loomi võisin hoida, et need, nagu mu perekond vaikselt lootis, vähemalt ühes kohas koos oleksid. See tuba, mida ma ise kutsusin kabinetiks, teised aga tõpratalliks, lõhnas meeldivalt eetri ja
metüülpiirituse järele.Siin hoidsin ma oma loodusteaduslikke raamatuid, päevikut, mikroskoopi, prepareerimisriistu, võrke, matkakotte ja muid tähtsaid asju."
(Saarele jõudes tutvus Durrellide pere üllatavalt meeldiva härraga, Spiroga. Ta inglise keel oli nii nagu oli, ta nägi vaeva, et külalised tast ikkagi aru saaksid ning peagi korraldas Spiro Durrellide pere puhkust ise.)
Mina sain aru, et autor püüdis meile edastada, kui tähtis on hinnata elukeskkonda enda ümber. Märgata ning mõista. Elukeskkonna all pean ma silmas mitte vaid ilusat ilma ning head õhkkonda õppimiseks ning töötamiseks, vaid ka seda, et kui
iga inimene õpiks hindama seda, mis Tal olemas on ning mis võimalused Tal on, siis oskaks me leida igas hetkes midagi suurepärast, imelist.
Üks meelde jäävamaid katkendeid raamatust:
"Pärast õnnetut skorpionilugu oli mulle teisel korrusel eraldatussuur tuba, ka ma oma loomi võisin hoida, et need, nagu mu perekond vaikselt lootis, vähemalt ühes kohas koos oleksid. See tuba, mida ma ise kutsusin kabinetiks, teised aga tõpratalliks, lõhnas meeldivalt eetri ja
metüülpiirituse järele.Siin hoidsin ma oma loodusteaduslikke raamatuid, päevikut, mikroskoopi, prepareerimisriistu, võrke, matkakotte ja muid tähtsaid asju."
No comments:
Post a Comment