Trifiidide päev
John Wyndham
Selle raamatu võib liigitada teadusliku fantaasia alla.
Raamatu sisu vastab igal juhul ulmekirjanduse tunnustele, sest fantaasiat ja ebarealistlikku tegevust oli raamat pungil. Raamatus kujutati koletuslikke kõndivaid taimi, kel puudus nägemis meel, kuid nad oskasid mõelda. Inimene, kes nende teele sattus, tapeti.
Võimalik, et autor soovis läbi raamatu hoiatada inimkonda teaduse arengu ohtude eest. Nt satelliidid, mis on saadetud kosmosesse, võivad üks päev lõpetada inimkonna abistamise ning hoopis meie vastu hakata töötama ja ohtu seada kogu planeedil Maa paikneva elu. Raamatus jäi enamus inimkonnast pimedaks tänu meteoriidi saju jälgimisele. Kui võrrelda pimedate trifiidide ja pimedate inimeste võimalusi ellujäämiseks, siis on trifiifidel kahtlemata suurem šanss leida sobivad elutingimused. See tähendab, et loodus ei ole inimkonnal poolt hävitamiseks. Tänapäevalgi näeme kogu maailmas inimeste ebaaustust looduse vastu. Reostamised, saastamised, hävitustööd, hoolimatus meid ümbritseva roheluse vastu. Raamatus kasutasid inimesed oma võimete kohaselt trifiide ära. Nendest tehti õli. Kogu protsessi eesmärk, nagu inimestel kombeks, oli edukus ja raha.
Raamat oli antiutoopiline, mis on utoopia vastand. See kujutab hirmuäratavat ühiskonda, kus kirjeldatakse tulevikukatastroofe. Lehekülg lehekülje järel pani mind mõtlema, kui suures sõltuvuses on inimesed tehislikest materjalidest. Kindlasti on peresid, kes suudaksid kogu eluks vajamineva toidu ka tänapäeval endale ise kasvatada, kuid enamus meist selleks võimelised ei ole.
Nägemine: me märkame seda alles siis, kui vaateväli on udunenud, või sootuks kadunud. See on sedavõrd elementaarne, et me ei märka, kui õnnistatud me oleme, et on võimalus imetleda maailma läbi oma silmade. Nii on miljonite võimalustega meie elus. Lihtsalt peab oskama väärtustama hetke, milles viibid ning vahel võtma selle aja, keskenduma elementidele, millele igapäevaselt tähelepanu ei juhi ning tundma rõõmu kõigest päikselisest, mis meid ümbritseb.
Põhjus, olla õnnelik, on igas meie argipäevas. Omaette kunst on selle põhjuse leidmine ja väärtustamine. Ma arvan, et inimesed peaksid rohkem õppima olema tänulikud võimalustele, mida elu meile iga päev pakub... Olgu nad meeldivad või ebameeldivad.
Sunday, May 31, 2015
Sunday, March 29, 2015
Libahunt
August Kitzberg
Karta hunti või karta inimest?
Olen viimaselajal tihti mõelnud... Tänu millele on sedavõrd suure sammu meie ühiskonnas saavutanud inimeste mõtteviis? Võrreldes 1969. aastal valminud teoses "Libahunt" Tammaru pere mõtteviisi ja väärtustega.
Sel ajal lähtusid rahvad vaid ühiskonna arvamusest nende üle. Ei olnud kombeks erineda ega avaldada mingisugustki arvamust. Kes erines, see hukati.
Tänapäeva Eestis aastal 2015 ei tule kõneallagi, et oma arvamust avaldanud isik peaks oma mõtteviisilise erinevuse poolest füüsilist karistust kandma.
Me kõik oleme kord kasutanud väljendit: "Ma kardan, et..." Et juhtub midagi, mida me ei soovi. Kartus on tunne, mis toob hinge ebakindluse, teadmatuse, närvilisuse ning paanika. Enamasti arvame, et üks ja teine asi ehk faktor väljaspoolt meie mõtteid ajavad meid närvi, vihaseks. Tea, et ühelgi välisel jõul me kehast pole võimu, et panna keema me veri, et lasta meil tunda valu ja haigetsaamist, et leida ühiskonnast miski, mis ajab meeled segadusse ja keele sõlme. Kõik, mida tunneme, tuleb meist endist. Viha ja armastus, kõiksugused muud tunded- need tekivad meie mõtetes ning ajapikku realiseeruvad tuginedes mõttejõul. Iga tundega, millega kord oled kontaktis olnud, tähendab seda tundnud, vajab tähelepanu ka edaspidi. August Kitzbergi raamatus "Libahunt" tundis külarahvas hirmu huntide ees ning need teravate kihvadega metsloomad tulidki. Mis on kõige hullem, mis hundid külarahvale oleksid võinud teha? Nad murravad mõne lamba, saavad kõhu täis ja jätkavad oma teed. Mida rohkem me midagi kardame, seda rohkem saame seda enda elus tunda.
Kas raamatu peategelasel Tiinal oleks olnud põhjust karta metsa ja Tammaru perekonda? Ilmselgelt ei tundnud ta hirmu metsa ees. Loodus oli tema sõber ning koht, kus Tiina sai end tunda turvaliselt ja eemal igasugusest maha tegemisest. Minu arvates ei kartnud Tiina ka Tammaru perekonda. Tal ei olnud selleks põhjust. Vastupidi, Tammaru pere kartis end siduda Tiina erilise mõtteviisiga, väljanägemise ja tegutsemis võimega.
Kokkuvõtteks. Mina olen jõudnud enda mõtetes arvamusele, et kartus kui tunne ei tohiks meie igapäevaelus mängida suurimat rolli. Et see ei takistaks meil midagi välja ütlemast või tegemata jätmast. Igaüks näeb maailma erinevalt, mõtleb täpselt nii nagu soovib ning kui inimene on õnnelik, siis on kõik super.
Sel ajal lähtusid rahvad vaid ühiskonna arvamusest nende üle. Ei olnud kombeks erineda ega avaldada mingisugustki arvamust. Kes erines, see hukati.
Tänapäeva Eestis aastal 2015 ei tule kõneallagi, et oma arvamust avaldanud isik peaks oma mõtteviisilise erinevuse poolest füüsilist karistust kandma.
Me kõik oleme kord kasutanud väljendit: "Ma kardan, et..." Et juhtub midagi, mida me ei soovi. Kartus on tunne, mis toob hinge ebakindluse, teadmatuse, närvilisuse ning paanika. Enamasti arvame, et üks ja teine asi ehk faktor väljaspoolt meie mõtteid ajavad meid närvi, vihaseks. Tea, et ühelgi välisel jõul me kehast pole võimu, et panna keema me veri, et lasta meil tunda valu ja haigetsaamist, et leida ühiskonnast miski, mis ajab meeled segadusse ja keele sõlme. Kõik, mida tunneme, tuleb meist endist. Viha ja armastus, kõiksugused muud tunded- need tekivad meie mõtetes ning ajapikku realiseeruvad tuginedes mõttejõul. Iga tundega, millega kord oled kontaktis olnud, tähendab seda tundnud, vajab tähelepanu ka edaspidi. August Kitzbergi raamatus "Libahunt" tundis külarahvas hirmu huntide ees ning need teravate kihvadega metsloomad tulidki. Mis on kõige hullem, mis hundid külarahvale oleksid võinud teha? Nad murravad mõne lamba, saavad kõhu täis ja jätkavad oma teed. Mida rohkem me midagi kardame, seda rohkem saame seda enda elus tunda.
Kas raamatu peategelasel Tiinal oleks olnud põhjust karta metsa ja Tammaru perekonda? Ilmselgelt ei tundnud ta hirmu metsa ees. Loodus oli tema sõber ning koht, kus Tiina sai end tunda turvaliselt ja eemal igasugusest maha tegemisest. Minu arvates ei kartnud Tiina ka Tammaru perekonda. Tal ei olnud selleks põhjust. Vastupidi, Tammaru pere kartis end siduda Tiina erilise mõtteviisiga, väljanägemise ja tegutsemis võimega.
Kokkuvõtteks. Mina olen jõudnud enda mõtetes arvamusele, et kartus kui tunne ei tohiks meie igapäevaelus mängida suurimat rolli. Et see ei takistaks meil midagi välja ütlemast või tegemata jätmast. Igaüks näeb maailma erinevalt, mõtleb täpselt nii nagu soovib ning kui inimene on õnnelik, siis on kõik super.
Friday, February 27, 2015
Kärbeste jumal
William Golding
II maailmasõja ajal toimunud raamat jutustas lennuõnnetuses ellujäänud noortest poistest, kes pidid üksikul saarel ilma ühegi täiskasvanuta hakkama saama. Et sealne elukorraldus vähegi kergemaks läheks valiti kamba pealikuks Rolph. Tema kinnisidee oli iga hetk hoida tuld üleval, et mööduv laev seda märkaks ja poisid tsivilisatsiooni tagasi viiks. Poiss nimega Jack oli auahne ja täis kadedust, temast sai küttijate pealik, kuid noormehele selline koht ei sobinud. Sealt hakkasid pinged Rolphi ja Jacki vahel, mis ajapikku kasvasid ning tekitasid aina jõhkramaid probleeme poiste kampade vahel.
Kehtestades seadusi ja jagades töid soovisid poisid tegutseda teadlikult ja enesekidlalt, nagu seda teevad täiskasvanud. Kuna tol ajal käis II maailmasõda, polnud ka täiskasvanute mõttemaailmas kõik paigas. Läbi raamatu tõi kirjanik lugejateni erinevad inimtüübid ning nende olemused saarel valitsevas keskkonnas. Millised jäävad peale, keda võetakse kuulda tänu tema tapaiha kartmisele ning teised, kes on viisakad, jäävad mõistlikeks ja rahulikeks ning keda ei austata mitte üks raas.
Tihti jäi tarkadel poistel puudu julgusest või tahtmisest oma mõtteid välja öelda.
Minu arust on seesama probleem ka tänapäeva noorte seas, kes on lasknud vanematel põlvkondadel endale pähe istuda ning kõik võimalikud piidid ette seada. See tähendab, et nende enda mõttemaailm ei tööta, neil ei ole end arvamust ning nad ei oskaks ise enda eest seista. Ma nõustun, et igaljuhul peab vanemaid põlvkondi ja nende tõekspidamisi austama, kuid austus ei tähenda, et ma pean tegema kellegi ette öeldud elukogemust pungil arvamuse järgi oma elu seadma.
See raamat lõi tugeva ette kujutuse, mis saab, kui inimeselt võtta ühtekuuluvustunne, elukorraldus ja kindel peavari, kust abi iga hetk abi on võimalik saada. Kuna raamatu tegelasteks olid kuni 13 aastased poisid, tulid sellise olukorra tulemused eriti tugevalt esile. Tänu hirmule saarel pesitseva koletise ees ning tapaiha teed minnes, nad enamus metsistusid. Igasugune rahu oli kadunud koos Põssa surma ning kildudeks kukkunud merekarbiga. Merekarp sümboliseeris poistevahelist rahu, usaldust ja sõprust, mis puruneshetkega. Tehti sõjamaalinguid ja relvi. Jacki kamp tappis sümpaatse, natuke ümarama poisi Põssa ja looduse armastaja Simoni. Ülimalt irooniline raamatu mõttekäik minu jaoks oli hetk, mil Jack võttis eesmärgiks Ralph tabada ning tappa. Selle plaani teostamiseks süütas Jack oma kambaga metsa, mille leegid levisid kiirelt ja said aina rohkem jõudu juurde. Lõpuks aga päästis metsatulekahju lapsed üksikult saarelt. Kogu Jacki rünnak näitab, kui ebastabiilseks ja hirmunuks saarel valitsev elustik poisid muutis. Kas tõesti on ühiskond niivõrd suure mõjuvõimuga meie olemuse ja kogu elukorralduse üle?
William Golding
II maailmasõja ajal toimunud raamat jutustas lennuõnnetuses ellujäänud noortest poistest, kes pidid üksikul saarel ilma ühegi täiskasvanuta hakkama saama. Et sealne elukorraldus vähegi kergemaks läheks valiti kamba pealikuks Rolph. Tema kinnisidee oli iga hetk hoida tuld üleval, et mööduv laev seda märkaks ja poisid tsivilisatsiooni tagasi viiks. Poiss nimega Jack oli auahne ja täis kadedust, temast sai küttijate pealik, kuid noormehele selline koht ei sobinud. Sealt hakkasid pinged Rolphi ja Jacki vahel, mis ajapikku kasvasid ning tekitasid aina jõhkramaid probleeme poiste kampade vahel.
Kehtestades seadusi ja jagades töid soovisid poisid tegutseda teadlikult ja enesekidlalt, nagu seda teevad täiskasvanud. Kuna tol ajal käis II maailmasõda, polnud ka täiskasvanute mõttemaailmas kõik paigas. Läbi raamatu tõi kirjanik lugejateni erinevad inimtüübid ning nende olemused saarel valitsevas keskkonnas. Millised jäävad peale, keda võetakse kuulda tänu tema tapaiha kartmisele ning teised, kes on viisakad, jäävad mõistlikeks ja rahulikeks ning keda ei austata mitte üks raas.
Tihti jäi tarkadel poistel puudu julgusest või tahtmisest oma mõtteid välja öelda.
Minu arust on seesama probleem ka tänapäeva noorte seas, kes on lasknud vanematel põlvkondadel endale pähe istuda ning kõik võimalikud piidid ette seada. See tähendab, et nende enda mõttemaailm ei tööta, neil ei ole end arvamust ning nad ei oskaks ise enda eest seista. Ma nõustun, et igaljuhul peab vanemaid põlvkondi ja nende tõekspidamisi austama, kuid austus ei tähenda, et ma pean tegema kellegi ette öeldud elukogemust pungil arvamuse järgi oma elu seadma.
See raamat lõi tugeva ette kujutuse, mis saab, kui inimeselt võtta ühtekuuluvustunne, elukorraldus ja kindel peavari, kust abi iga hetk abi on võimalik saada. Kuna raamatu tegelasteks olid kuni 13 aastased poisid, tulid sellise olukorra tulemused eriti tugevalt esile. Tänu hirmule saarel pesitseva koletise ees ning tapaiha teed minnes, nad enamus metsistusid. Igasugune rahu oli kadunud koos Põssa surma ning kildudeks kukkunud merekarbiga. Merekarp sümboliseeris poistevahelist rahu, usaldust ja sõprust, mis puruneshetkega. Tehti sõjamaalinguid ja relvi. Jacki kamp tappis sümpaatse, natuke ümarama poisi Põssa ja looduse armastaja Simoni. Ülimalt irooniline raamatu mõttekäik minu jaoks oli hetk, mil Jack võttis eesmärgiks Ralph tabada ning tappa. Selle plaani teostamiseks süütas Jack oma kambaga metsa, mille leegid levisid kiirelt ja said aina rohkem jõudu juurde. Lõpuks aga päästis metsatulekahju lapsed üksikult saarelt. Kogu Jacki rünnak näitab, kui ebastabiilseks ja hirmunuks saarel valitsev elustik poisid muutis. Kas tõesti on ühiskond niivõrd suure mõjuvõimuga meie olemuse ja kogu elukorralduse üle?
Monday, January 12, 2015
Alaskat otsides
John Green
Kirjandusklubi
Aeg ja koht: 09.01 kooli Rocca al Mare kooli puhvet kell 9.35
Osalejad: Lisann Lumet, Mariett Põime, Johanna Järvekülg
Võtmestseenid: Miles'i kinni sidumine ja vette viskamine esimesel koolipäeval, Alaska ema surma-aastapäev, tänu millele juhtus Alaska autoõnnetus ja tüdruku surm. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma. (See sündmus keeras segi kõigi tegelaste elud. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges tühimik, mida täita tundus ilmvõimatu. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida, et Alaska ei tule tema juurde enam kunagi). Alaskale pühendatud tüng (kõnepäeval kutsuti kooli strippar), see andis noortele lohutust ning sümboliseeris Alaska mäletamist alatiseks õpilaste mõtetes, Alaskaga koos loodud tüng (tüng ise ei mänginud just väga suurt rolli, kui tünga ajal peitumine. Nad peitsid end küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainelt rääkinud ei oleks).
Võtmeteemad: mäletada inimeste viimaseid sõnu (see oli Miles'i suurim kirg) , kannatuste labürint (Alasta arvates jääb kannatus meie ellu alatiseks, ning selle eest pole võimalik põgeneda. Jääb vaid teistele kurja tegemine, ning kurja kannatamine), iseenda leidmine, Suur Võibolla.
Võtmetegelased: Miles, Alaska, Alaska ema, Kolonel.
Võtmesümbolid: inimeste viimased sõnad, valged lilled auto tagaistmel, kui Alaska autoõnnetus juhtus, labürint, suitsetamine/joomine (noored vestlesid omavahel vabamalt, kui oli suits ees ning mõni pudelgi käes. Need tegevused lasid noortel üksteistesse usaldusrikkamalt suhtuda).
"Sa veedad kogu oma elu labürindis lõksus, mõeldes sellest, kuidas sealt ühel päeval välja pääseda... aga tegelikult ei pääse sa sealt kunagi. Sa kasutad lihtsalt tulevikku, et põgeneda olevikust."
Täpselt nii ongi. Alateadlikult valmistuvad inimesed järgnevateks tundideks, päevadeks, nädalateks, kuudeks jne. Iga päevaselt ei suudagi nad nautida hetke, mis valitseb nüüd ja praegu. Kogu aeg, mis neile kingitud on, et saaksid olla õnnelik, rõõmustada ning maailma avastada... Nad valmistuvad selle maha. Õppides ja mõeldes. Just, nagu algklass valmistub põhikooliks, põhikool gümnaasiumiks, ja gümnaasium ülikooliks jne.
Ning kui inimene tõsimeeli on võtnud eesmärgiks mäletada kõike, mis kooli õpikutest kord luges... Tal ei ole kordagi nooruses olnud võimalust lihtsalt vaadata aknast välja, puhata silmi päikese kiirtest kireva looduse rüpes ning linnukeste nootides. Sellisest ilust jäävad nad lihtsalt ilma, kui ei leia elust enamat, kui seda on läbi õpikulehtede väljenduv maailmavaade.
"Kannatamine on universaalne. See on ainus asi, mille pärast muretsevad nii budistid, kristlased kui ka moslemid."
Esisuguseid kannatusi tunnevad planeet Maa elanikud juba aegade algusest peale. See lihtsalt on nii, sest ilma kannatuseta ei oska meist ükski hinnata hetke, mil sa astud selle pisikese sammukese ning su jalga tabab õnne hunniku. Kuid sa pead edasi liikuma, leidma järgmise õnne hunniku, millesse sulanduda. Kuid nende vahel valitseb nö kannatuste rada. Mida võid sa vabalt võtta julmuse ja kartusega, kuid ületades selle mõõna naeru ja enesekindluseda jälgib sind igavesti see sama, õnne hunnik.
John Green
Kirjandusklubi
Aeg ja koht: 09.01 kooli Rocca al Mare kooli puhvet kell 9.35
Osalejad: Lisann Lumet, Mariett Põime, Johanna Järvekülg
Võtmestseenid: Miles'i kinni sidumine ja vette viskamine esimesel koolipäeval, Alaska ema surma-aastapäev, tänu millele juhtus Alaska autoõnnetus ja tüdruku surm. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma. (See sündmus keeras segi kõigi tegelaste elud. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges tühimik, mida täita tundus ilmvõimatu. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida, et Alaska ei tule tema juurde enam kunagi). Alaskale pühendatud tüng (kõnepäeval kutsuti kooli strippar), see andis noortele lohutust ning sümboliseeris Alaska mäletamist alatiseks õpilaste mõtetes, Alaskaga koos loodud tüng (tüng ise ei mänginud just väga suurt rolli, kui tünga ajal peitumine. Nad peitsid end küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainelt rääkinud ei oleks).
Võtmeteemad: mäletada inimeste viimaseid sõnu (see oli Miles'i suurim kirg) , kannatuste labürint (Alasta arvates jääb kannatus meie ellu alatiseks, ning selle eest pole võimalik põgeneda. Jääb vaid teistele kurja tegemine, ning kurja kannatamine), iseenda leidmine, Suur Võibolla.
Võtmetegelased: Miles, Alaska, Alaska ema, Kolonel.
Võtmesümbolid: inimeste viimased sõnad, valged lilled auto tagaistmel, kui Alaska autoõnnetus juhtus, labürint, suitsetamine/joomine (noored vestlesid omavahel vabamalt, kui oli suits ees ning mõni pudelgi käes. Need tegevused lasid noortel üksteistesse usaldusrikkamalt suhtuda).
"Sa veedad kogu oma elu labürindis lõksus, mõeldes sellest, kuidas sealt ühel päeval välja pääseda... aga tegelikult ei pääse sa sealt kunagi. Sa kasutad lihtsalt tulevikku, et põgeneda olevikust."
Täpselt nii ongi. Alateadlikult valmistuvad inimesed järgnevateks tundideks, päevadeks, nädalateks, kuudeks jne. Iga päevaselt ei suudagi nad nautida hetke, mis valitseb nüüd ja praegu. Kogu aeg, mis neile kingitud on, et saaksid olla õnnelik, rõõmustada ning maailma avastada... Nad valmistuvad selle maha. Õppides ja mõeldes. Just, nagu algklass valmistub põhikooliks, põhikool gümnaasiumiks, ja gümnaasium ülikooliks jne.
Ning kui inimene tõsimeeli on võtnud eesmärgiks mäletada kõike, mis kooli õpikutest kord luges... Tal ei ole kordagi nooruses olnud võimalust lihtsalt vaadata aknast välja, puhata silmi päikese kiirtest kireva looduse rüpes ning linnukeste nootides. Sellisest ilust jäävad nad lihtsalt ilma, kui ei leia elust enamat, kui seda on läbi õpikulehtede väljenduv maailmavaade.
"Kannatamine on universaalne. See on ainus asi, mille pärast muretsevad nii budistid, kristlased kui ka moslemid."
Esisuguseid kannatusi tunnevad planeet Maa elanikud juba aegade algusest peale. See lihtsalt on nii, sest ilma kannatuseta ei oska meist ükski hinnata hetke, mil sa astud selle pisikese sammukese ning su jalga tabab õnne hunniku. Kuid sa pead edasi liikuma, leidma järgmise õnne hunniku, millesse sulanduda. Kuid nende vahel valitseb nö kannatuste rada. Mida võid sa vabalt võtta julmuse ja kartusega, kuid ületades selle mõõna naeru ja enesekindluseda jälgib sind igavesti see sama, õnne hunnik.
Subscribe to:
Posts (Atom)