Trifiidide päev 
John Wyndham

Selle raamatu võib liigitada teadusliku fantaasia alla.
Raamatu sisu vastab igal juhul ulmekirjanduse tunnustele, sest fantaasiat ja ebarealistlikku tegevust oli raamat pungil. Raamatus kujutati koletuslikke kõndivaid taimi, kel puudus nägemis meel, kuid nad oskasid mõelda. Inimene, kes nende teele sattus, tapeti.
Võimalik, et autor soovis läbi raamatu hoiatada inimkonda teaduse arengu ohtude eest. Nt satelliidid, mis on saadetud kosmosesse, võivad üks päev lõpetada inimkonna abistamise ning hoopis meie vastu hakata töötama ja ohtu seada kogu planeedil Maa paikneva elu. Raamatus jäi enamus inimkonnast pimedaks tänu meteoriidi saju jälgimisele. Kui võrrelda pimedate trifiidide ja pimedate inimeste võimalusi ellujäämiseks, siis on trifiifidel kahtlemata suurem šanss leida sobivad elutingimused. See tähendab, et loodus ei ole inimkonnal poolt hävitamiseks. Tänapäevalgi näeme kogu maailmas inimeste ebaaustust looduse vastu. Reostamised, saastamised, hävitustööd, hoolimatus meid ümbritseva roheluse vastu. Raamatus kasutasid inimesed oma võimete kohaselt trifiide ära. Nendest tehti õli. Kogu protsessi eesmärk, nagu inimestel kombeks, oli edukus ja raha.
Raamat oli antiutoopiline, mis on utoopia vastand. See kujutab hirmuäratavat ühiskonda, kus kirjeldatakse tulevikukatastroofe. Lehekülg lehekülje järel pani mind mõtlema, kui suures sõltuvuses on inimesed tehislikest materjalidest. Kindlasti on peresid, kes suudaksid kogu eluks vajamineva toidu ka tänapäeval endale ise kasvatada, kuid enamus meist selleks võimelised ei ole. 

Nägemine: me märkame seda alles siis, kui vaateväli on udunenud, või sootuks kadunud. See on sedavõrd elementaarne, et me ei märka, kui õnnistatud me oleme, et on võimalus imetleda maailma läbi oma silmade. Nii on miljonite võimalustega meie elus. Lihtsalt peab oskama väärtustama hetke, milles viibid ning vahel võtma selle aja, keskenduma elementidele, millele igapäevaselt tähelepanu ei juhi ning tundma rõõmu kõigest päikselisest, mis meid ümbritseb.
Põhjus, olla õnnelik, on igas meie argipäevas. Omaette kunst on selle põhjuse leidmine ja väärtustamine. Ma arvan, et inimesed peaksid rohkem õppima olema tänulikud võimalustele, mida elu meile iga päev pakub... Olgu nad meeldivad või ebameeldivad.