Krabat
Otfried Preussler


Kui raamatu kätte sain, jäin kohe esikaant silmitsema. Kas siis illustrator ei tea, et esikaane pilt on kõige tähtsam?! Seal oli hoopis mingi poiss, tiibadega. Esimene mõte oli, et raamatus on mingi kahtlane tegelane, kes on kuidagi seotu inglitega, või ise ingel. See mõte on minu jaoks liiga eemale tõukav, et mitu päeva läks aega, kuni raamatu lõpuks kätte võtsin.
Mul on üks soovitus- selle raamatu esikaanel oleks võinud olla hoopis pilt veskist, ümberringi raaguspuud. Jah, saan aru, et illustratsioon oli siiski raamatu sisuga seotud, poiss moondab end teatud hetkedal rongaks. Aga see pilt, no oleks ikka palju paremat lootnud.
Kuid teiselt poolt sain aru, et kunagi pole mõtet valida raamatud selle kaante järgi.

Tavaliselt ei meeldi mulle ulmekirjandus, üleloomulikud jõud ja selline jamps, minu jaoks mõtetu, sest tean, et kunagi ei saa see teoks. Aga selles raamatus ei häirinud see mind. Kõik tundus nii loomulik ja iseenesest mõistetav.
Ma ei taha võtta raamatut, kui raamatut. Ma tõlgendan selle endale ümber kellegi elulooks või lihtsalt jutustuseks.  Lugesingi läbi kellegi eluloo, tegelikult ainult 9 aastat tema elust.

See raamat oli põnev, huvitav, kaasahaarav jne.
Ei hakka seda mõtetult pikka omadussõnade rivi siia trükkima. Need on sõnad, lihtsalt sõnad ja ei tähenda midagi. Sõnadel on tähendus, kui neis on mõte ja selle jutustuse sõnades oli mõte.


Ma ju tean, kui lihtne on mitte täita teise inimese poolt lausutud palvet, talle vastu hakata ning jääda kindlaks endale.
Ma ju tean, et alati on võimalik kõrvale hiilida kohustustest ning mängida lolli, kes midagi ei mõista.
Ma ju tean, et on võimalik valida, otsustada, mis just minule kõige parem.
Ma ju tean, et usaldus on üks paljudest teguritest, mida vaja meile kõigile, vahel Teda lihtsalt ei jagu...
Ma ju tean, et mida rohkem ma tean, seda paremini jõuab mulle kohale, kui palju ma ei tea.

Ma tean, ma tean, ma tean... aga teised inimesed ei tea. Ja kui nad teaksid... Nad ei muretseks selle pärast, mida neil ei ole, vaid oleksid õnnelikud selle üle, mis neil on.
Nad kasutaksid kõiki võimalusi, mis neile antud on, aga ei, nad ei taha, nad kardavad.
Ka selles jutustuses, veskipoisid kartsid, Meistrit. Aga Krabat, tema mitte. Tänu oma julgusele tegutseda tegi ta kõigele ebameeldivale lõpu.

Sellest ma räägingi. Kui Sind midagi tõsiselt häirib, siis tee sellele lõpp ning
NAUDI ELU
selleks ta ongi :)