Kirjandusklubi
Koht ja aeg: kooli puhvet 06.12.2013 12.40-13.20
Kirjandusklubi osalejad: Katariina, Anna Laura, Lisann
"Kuidas elad, Ann?" Aidi Vallik
Võtme teemad: Anni põgenes Reena vanaisa suvilasse, et kodustest probleemidest eemalduda. Ta tahtis proovida eluga omal käel hakkama saada. Peagi muutus suvila probleemide kambriks ning noored ei suutnud olukorda kontrollida. Peatselt sai Ann Villemi abiga siiski aru, et targem on tagasi ema juurde minna.
Võtmestseenid: Ann leidis oma ema (Kärdi) päeviku, kus olid sissekanded lohakast noorusajast, kuni Anni sünnini. Järgmiseks otsustas Ann kodust põgeneda, et natukenegi ema tegusid nooruses mõista. Tüdruk kohtus paljude uute inimestega, keda poleks pidanud usaldama, ning proovis kõike, mida talle pakuti. Loo lõpus, kui Ann ja ema üle mitme nädala kohtusid, mõistsid nad üksteist täielikult ning andsid kõik teod andeks. 
Võtmekarakterid: Ann, Rita, Timo, Villem, Kärt.
Püstitatud küsimused: Mis Ann nii jubedalt vihastas, kui sai teada ema lollustest nooruses? Kas Ann julges oma vanmaid usaldada? Kas kõike tasub proovida?
Kirjandusklubi kokkuvõte: Raamat oli eelkõige õpetlik. See lugu õhutab noori mõtlema, kas iga tegu on ikka õige. 

Kuidas elad, Ann?

Aidi Vallik

"Ma ei solva sind apsoluutselt, vähemalt meelega mitte. Ma tahan ainult sulle selgeks teha, et kõik need ettekäänded, mida otsid, et mitte koju minna või endast vähemalt teada anda, ongi ainult ettekäänded, millega sa õigustad enda hoolimatut käitumist ja argust. Sa teed praegu inimestele liiga, Ann. Ja sa oled ju sellest juba ise ka aru saanud, aga see muutus ainult uueks argumendiks, et mitte välja ilmuda. 

Nii lihtne on praalida: ma olen liiga halb, et nad mind tagasi tahaksid, ma olen selleks liiga palju hulle asju teinud, et veel tagasi minna ja nii edasi. Tegelikult sa ise näed ka, et selle taga on argus. Ja tahtmatus oma vigu tunnistada."

Just see lõik raamatust iseloomustab kõige paremini tarkust, mida autor meile edasi andis- 

Pole tähtis, kui hull on olukord või millega iganes sa hakkama oled saanud, alati on olemas vähemalt ÜKS inimene, kes saab Sind aidata ja Su peast selle probleemi välja tõsta.

Vanemad- nad on, et aidata, et abiks olla, ja et Sa saaksid neid usaldada ning nende peale loota.

Fakt on, et väga paljud ei märka hinnata seda, mis kõik neile elu jooksul ka ette ei laota. See on nii iseenesest mõistetav, et igal inimesel on "pere". Ema, Isa, õde, vend. 

Igapäevane. Tavaline. Elementaarne. Iseenesest mõistetav.

Kuni kõik on hästi, ei oska me arugi saada, kui vedanud meil ikka on. Ja kui midagi rajalt "maha kukub" on juba hilja. Võib-olla nii hilja, et midagi ei saagi muuta. Võib-olla oled Sa mänginud kellegi usaldusega, samamoodi, nagu koeraga. 

Kas Sa teatsid, et usalduse purustamiseks piisab kõigest hatkeks. Ütled millelegi"jah" ja läinud see ongi. 

Usalduse tagasi võitmiseks võib kuluda aastaid. Ja võib-olla Sa ei võidagi seda. Siis jääb alles vaid tahtmine "üles ärgata", et see kõik oleks unenägu. 

Usaldus... Kas me näeme seda? Kas me tunnetame seda? Jah. Ei. Sellele küsimusele on iga päev uus vastus.