Kärbeste jumal
William Golding


II maailmasõja ajal toimunud raamat jutustas lennuõnnetuses ellujäänud noortest poistest, kes pidid üksikul saarel ilma ühegi täiskasvanuta hakkama saama. Et sealne elukorraldus vähegi kergemaks läheks valiti kamba pealikuks Rolph. Tema kinnisidee oli iga hetk hoida tuld üleval, et mööduv laev seda märkaks ja poisid tsivilisatsiooni tagasi viiks. Poiss nimega Jack oli auahne ja täis kadedust, temast sai küttijate pealik, kuid noormehele selline koht ei sobinud. Sealt hakkasid pinged Rolphi ja Jacki vahel, mis ajapikku kasvasid ning tekitasid aina jõhkramaid probleeme poiste kampade vahel.

Kehtestades seadusi ja jagades töid soovisid poisid tegutseda teadlikult ja enesekidlalt, nagu seda teevad täiskasvanud. Kuna tol ajal käis II maailmasõda, polnud ka täiskasvanute mõttemaailmas kõik paigas. Läbi raamatu tõi kirjanik lugejateni erinevad inimtüübid ning nende olemused saarel valitsevas keskkonnas. Millised jäävad peale, keda võetakse kuulda tänu tema tapaiha kartmisele ning teised, kes on viisakad, jäävad mõistlikeks ja rahulikeks ning keda ei austata mitte üks raas.
Tihti jäi tarkadel poistel puudu julgusest või tahtmisest oma mõtteid välja öelda.
Minu arust on seesama probleem ka tänapäeva noorte seas, kes on lasknud vanematel põlvkondadel endale pähe istuda ning kõik võimalikud piidid ette seada. See tähendab, et nende enda mõttemaailm ei tööta, neil ei ole end arvamust ning nad ei oskaks ise enda eest seista. Ma nõustun, et igaljuhul peab vanemaid põlvkondi ja nende tõekspidamisi austama, kuid austus ei tähenda, et ma pean tegema kellegi ette öeldud elukogemust pungil arvamuse järgi oma elu seadma.

See raamat lõi tugeva ette kujutuse, mis saab, kui inimeselt võtta ühtekuuluvustunne, elukorraldus ja kindel peavari, kust abi iga hetk abi on võimalik saada. Kuna raamatu tegelasteks olid kuni 13 aastased poisid, tulid sellise olukorra tulemused eriti tugevalt esile. Tänu hirmule saarel pesitseva koletise ees ning tapaiha teed minnes, nad enamus metsistusid. Igasugune rahu oli kadunud koos Põssa surma ning kildudeks kukkunud merekarbiga. Merekarp sümboliseeris poistevahelist rahu, usaldust ja sõprust, mis puruneshetkega. Tehti sõjamaalinguid ja relvi. Jacki kamp tappis sümpaatse, natuke ümarama poisi Põssa ja looduse armastaja Simoni. Ülimalt irooniline raamatu mõttekäik minu jaoks oli hetk, mil Jack võttis eesmärgiks Ralph tabada ning tappa. Selle plaani teostamiseks süütas Jack oma kambaga metsa, mille leegid levisid kiirelt ja said aina rohkem jõudu juurde. Lõpuks aga päästis metsatulekahju lapsed üksikult saarelt. Kogu Jacki rünnak näitab, kui ebastabiilseks ja hirmunuks saarel valitsev elustik poisid muutis. Kas tõesti on ühiskond niivõrd suure mõjuvõimuga meie olemuse ja kogu elukorralduse üle?