Alaskat otsides
John Green


Kirjandusklubi
Aeg ja koht: 09.01 kooli Rocca al Mare kooli puhvet kell 9.35
Osalejad: Lisann Lumet, Mariett Põime, Johanna Järvekülg
Võtmestseenid: Miles'i kinni sidumine ja vette viskamine esimesel koolipäeval,  Alaska ema surma-aastapäev, tänu millele juhtus Alaska autoõnnetus ja tüdruku surm. Raamat oli jagatud kahte perioodi - aeg enne Alaska surma ja aeg pärast Alaska surma. (See sündmus keeras segi kõigi tegelaste elud. Pärast Alaska surma oli Töntsu hinges tühimik, mida täita tundus ilmvõimatu. Ta oli kaotanud oma Suure Võib-olla ning ei suutnud leppida, et Alaska ei tule tema juurde enam kunagi). Alaskale pühendatud tüng (kõnepäeval kutsuti kooli strippar), see andis noortele lohutust ning sümboliseeris Alaska mäletamist alatiseks õpilaste mõtetes, Alaskaga koos loodud tüng (tüng ise ei mänginud just väga suurt rolli, kui tünga ajal peitumine. Nad peitsid end küünis ning jõid ja rääkisid üksteisele asju, mida nad kainelt rääkinud ei oleks).

Võtmeteemad: mäletada inimeste viimaseid sõnu (see oli Miles'i suurim kirg) , kannatuste labürint (Alasta arvates jääb kannatus meie ellu alatiseks, ning selle eest pole võimalik põgeneda. Jääb vaid teistele kurja tegemine, ning kurja kannatamine), iseenda leidmine, Suur Võibolla.

Võtmetegelased: Miles, Alaska, Alaska ema, Kolonel.

Võtmesümbolid: inimeste viimased sõnad, valged lilled auto tagaistmel, kui Alaska autoõnnetus juhtus, labürint, suitsetamine/joomine (noored vestlesid omavahel vabamalt, kui oli suits ees ning mõni pudelgi käes. Need tegevused lasid noortel üksteistesse usaldusrikkamalt suhtuda).


"Sa veedad kogu oma elu labürindis lõksus, mõeldes sellest, kuidas sealt ühel päeval välja pääseda... aga tegelikult ei pääse sa sealt kunagi. Sa kasutad lihtsalt tulevikku, et põgeneda olevikust."
Täpselt nii ongi. Alateadlikult valmistuvad inimesed järgnevateks tundideks, päevadeks, nädalateks,  kuudeks jne. Iga päevaselt ei suudagi nad nautida hetke, mis valitseb nüüd ja praegu. Kogu aeg, mis neile kingitud on, et saaksid olla õnnelik, rõõmustada ning maailma avastada... Nad valmistuvad selle maha. Õppides ja mõeldes. Just, nagu algklass valmistub põhikooliks, põhikool gümnaasiumiks, ja gümnaasium ülikooliks jne.
Ning kui inimene tõsimeeli on võtnud eesmärgiks mäletada kõike, mis kooli õpikutest kord luges... Tal ei ole kordagi nooruses olnud võimalust lihtsalt vaadata aknast välja, puhata silmi päikese kiirtest kireva looduse rüpes ning linnukeste nootides. Sellisest ilust jäävad nad lihtsalt ilma, kui ei leia elust enamat, kui seda on läbi õpikulehtede väljenduv maailmavaade.

"Kannatamine on universaalne. See on ainus asi, mille pärast muretsevad nii budistid, kristlased kui ka moslemid."
Esisuguseid kannatusi tunnevad planeet Maa elanikud juba aegade algusest peale. See lihtsalt on nii, sest ilma kannatuseta ei oska meist ükski hinnata hetke, mil sa astud selle pisikese sammukese ning su jalga tabab õnne hunniku. Kuid sa pead edasi liikuma, leidma järgmise õnne hunniku, millesse sulanduda. Kuid nende vahel valitseb nö kannatuste rada. Mida võid sa vabalt võtta julmuse ja kartusega, kuid ületades selle mõõna naeru ja enesekindluseda jälgib sind igavesti see sama, õnne hunnik.